Asko Tai reisi blogi

See on väga huvitav koht. Kaks kõige tähtsamat asja selle koha juures –

1.siin on mõnusalt jahe

2. siin pakutakse Cheers õlut.

Ma ei tea veel, kas müüakse. Sest kui siinsed inimesed pika pusimise peale tõid mulle esmapilgul meeletult suure kannu õlut ja ma üritasin mingile vanale mehele selle eest raha pakkuda, kukkus ta pead raputama ja käskis mul seda lihtsalt juua. Mitte ei saa aru. Ja ma ei saa sellest kohast aru.

Olen esmapilgul kohvikuna näivas kohas. Olen siin istunud u pool tundi, aga mitte kedagi peale oma töötajate pole liikumas näha. Võibolla on see mingi inimsmugeldajate koht ja nüüd mind mürgitatakse mingi droogiga ning siis müüakse orjaks. Kurat teab kuhu. Kes peaks tahtma endale valget koledat meest kes armastab saata põrgusse inimesi kui need sunnivad teda tegema asju mis talle ei meeldi? (pun punis vist teinekord ehmatasin inimesi sellega kui ütlesin, et ma ei taha mingeid asju teha, sest see ei meeldi mulle.)

siin on poleeritud graniidist seinad. Luksuslikud. Siis on siin oranžiks värvitud lagi ja erksavärvilised lambid. Kuidagi kummaliselt vastuoluline tundub kõik. Laudadel on salvrätid, marmorist laudadel. Leti kõrval on mingid pidulikud kostüümid riidepuul. Ja siin on hetkel u 4 põlvkonna jagu inimesi, kes käivad ja lobisevad. Aga ma ei näe kedagi midagi ostmas. Kaks suurt konditsioneeri puhuvad ja õhk on hea. Seega ma natuke lõõgastun siin. Krt, shvipsi hakkan jääma. Nüüd läks see naine minema,kes mulle õlut tõi. Mitte ei saa aru mis koht see on. Vähemalt teab üks mees, kus on Eesti. „Etoonia, finlan kompjutee – number one!!! „ mida iganes see peaks tähendama. Ma ei osanud siin muud teha kui võtsin välja arvuti ja hakkasin kirjutama. Mu ees istuvad laua taga kaks plikat, kummalgi oma kosmeetikakott. Põhiliselt veedavad nad aega peegli ja erinevate puudrite seltsis. Võtavad teineteise toosikestest mingeid asju ja määrivad seda teineteiste nägudele. Loomulikult on nende näod valgeks võõbatud. (kõlaritest tuleb Barry White ja mul tekib Allu Mc Beali tunne) Ahjaa. Üleeile nägin telekast ka meestele mõeldud valgendava kreemi reklaami. Ja kui vaadata kohalikke telešõusid, siis peaaegu alati on mikrofonide taga või kaamerate ees suhteliselt valgete nägudega staarid. See valge naha maania tundub olevat hullem kui meie päevituse maania. Võibolla on asi aasia inimeste natuke intensiivsemas kirglikkuses? Mulle on hakanud tunduma, et, kuigi siin on tavaks oma tundeid kontrollida, on need seda intensiivsemad kui emotsioonid paisu tagant valla pääsevad. Olen saanud paari väga mõnusa ja soojendava kogemuse osaliseks.

Mu lennuki väljumiseni on jäänud 9,5 tundi. Tean, et pean lihtsalt ootama. Kuulan siin mõnusalt jahedas kohas rock`n`rolli klassikat ja chillin. Just nüüd pandi peale The Beatles „Love Me Do“. Olen siin olnud nüüd üle tunni ja ikkagi pole mitte ühtegi klienti tulnud. Aeg ajalt käib vanamees kannust mu klaasi õlut kallamas, nagu ma ise ei saaks seda teha. Naljakas on. Aga ma iga hetkega naudin seda kummalist olemist.

Sain aru, miks ma ei näinud siin mitte kedagi. Ja sain aru, miks see vanamees mulle alguses ei öelnud palju õlu maksab. Kui märjuke kenasti alla libistatud ja alkoholoiaurud mu aju shokki taluvamaks muudetud, sain teada hinna – üks õlu maksis 50 krooni. Krt, see on ikka suur raha sellise nurgataguse peldiku kohta. Igas kohas kus ma senini olin istunud, maksis õlleke maksimaalselt 35 eeku. (peale Chiang Mai Irish Pubis, kus õlu maksis 60 eeku. Aga too oli Guiness, for god´s sake!

Hommikul plaanisin kenasti templite külastamist ja viimaste ostude tegemist, nende seas ka järjehoidja, aga jah. Peale siteima kinkide ostja võin reserveerida ka maailma siteima turisti tiitli. Loomulikult olid templid hommikupoolikul kinni, sest mungad teevad mingit rongkäiku, kuna on esmaspäev. Ja siis ma kuidagi sattusin turupiirkonnast eemale. Ja lõpuks mõtlesin minna IT keskusesse.

IT Keskus.

Kõik sõimavad Viru Keskust. Aga mul ei tule praegu muud näidet pähe. Võtke Viru keskus ja pange sinna müüki ainult elektroonika kaubad, enamasti arvutikaubad. Riist- ja tarkvara, mille seaduslikkus ei ole alati 100% kindel. Mul oli soov osta arvutile kõlarid, väikesed kaasaskantavad, mida nägin pun punis kus olin üllatunud nende tõhususest. Loomulikult virvendas mul kõik silme ees, eriti mp3 pleierid, eriti Ipod nano ja selle koopiad. Kui tahate, saate nano sarnase pleieri, millel on 1gb mälu, umbes 1100 eeguga. Ma katsusin seda. Mitu korda. Aga õnneks suutsin selle ostmata jätta, sest sellel puudus miski. Mingi tunne, mis valdas mind nanot käes hoides. Ja asi ei ole ainult nimes ja selles, et nano maksab 3x rohkem. See kuidagi … ei töötanud. Veetsin selles kohas vist kaks tundi. Ja siis hulkusin veel ringi samas linnajaos. Ma ei saa aru, kust tulevad kõik need inimesed, kes peavad üleval neid tohutuid kaubanduskeskuseid. Keskus keskuse kõrval. Kõik kõige keskel. No meeletu. Tartu Kaubamaja mõjuks nende kõrval hamburgeriputkana. Tegelt ka.

Ja nüüd olen lennukis. Peaks magama, aga und eriti pole. Olen vist liiga kurnatud tänasest päevast. Liiga palju kuumust, kõndimist, suitsust õhku ja ostukeskuseid.

Liiga palju ootusärevust… 

Viimased hetked Taimaal.

Bangkoki kirjeldada pole erilist mõtet. See on lihtsalt üks väga väga suur linn, millest saab lugeda igalt poolt. Loomulikult on ka siin kõik kohad turiste täis. Kui küsida inimestelt, kuhu minna Bangkokis, saadavad nad sind Khao San tänava rajooni. Võtan takso ja sõidan siia. Jube. See koht pole minu jaoks. Olen vist halb turist, aga enamik turismiatraktsioone siin maal jätavad mind täiesti külmaks või tekitavad haletsust. Taide pärast, kes müüvad raha eest maha oma traditsioone ja kultuuri, tehes oma templitest ja munkadest loomaaiad. Ja turistide pärast, kes selle eest raha maksavad, konnates ringi, kaardid pihus, et erinevaid kuulsaid fossiilseid mälestisi oma digikaameratega tabada. Ärge söötke munkasid, neil võivad kõhud korrast ära minna! Viibides Doi Suthepis tundsin end halvasti. Sest seal istuvad mungad olid minu jaoks tõesti nagu loomad puuris.

Kuigi see rajoon on täis turiste ja kõik siin ümber on nende jaoks tööle pandud, et neilt raha kätte saada, ei lähe ma mujale, sest ei oska kusagile minna. Võtan siin olemise aega nagu mingit vangistust, enne kui saan lõpuks ometi koju tagasi. Sest olen väsinud. Kuumusest. Muljetest. Inglise keeles mõtlemisest. Otsin mingi hotellitoa, kondan ringi ja üritan oma maole uuesti teha selgeks, misasi on toit. Mu lemmikmaiustused on erinevad kokteilid, kõige lemmikum arbuusi shake, eriti jogurtiga (igatsen head jogurtit niiväga). Ja siis meeldib mulle väga sticky rice mangoga. mm. Kui seda teha, siis tuleb riisile lisada kookospiima või purustatud kookosmehu. Ja siis mangoga süüa. On vist lootusetu leida eestist nii häid mangosid, aga ma üritan seda järgi tea.

Ja liha ei igatse ikka veel. Kummaline. Kas ma hakkan muutuma taimetoitlaseks? Ei tea. Aga kui ostsin üleeile Tom Yum supi kanaga, siis kana tundus vastik. Võibolla see oligi roiskunud. Aga Tom Yum on hea. No kuradi hea. Igal pool, kus olen seda ostnud.

Ahjaa. See jutt siin on täiesti mõttetu. Sest ma lihtsalt istun oma hotellitoas, nurgas undab konditsioneer, ja ma löön oma aega surnuks. Ei taha õue minna, ootan kuni mind siit välja visatakse ja siis lähen hulkuma linna peale. Seega ärge lugege seda

Vaade mingi templi aknast. Et mitte pildistada munkasid ja kuldseid torne.

—————————————————————————-

Olen alati tundnud haledust, vaadates kohvikutes ja pubides üksi istuvaid ja õlut libistavaid mehi. Minu jaoks on pubis istumine alati seotud suhtlemisega ja üksi on seda raske teha. Muidugi, ma saan aru, et teinekord minnakse välja, et mõelda ja omaette olles mõni õlu võtta. Aga mitte Bangkokis. Vähemalt minu jaoks on siin mõtlemine raske. Liiga kuum, liiga lõhnav, liiga mürarikas on kõik. Ja ma ei usu, et enamik neid turiste, kes siin hordidena tolgendavad, on siia saabunud mõtlema või mediteerima. Selle jaoks on Tiibet. Seega ma ei tahtnud eriti istuda kohvikus ja õlut juua. Ja ma ei tahtnud minna Bangkoki ööelu tänavale – Patpongi. Kondasin niisama ringi turistide keskuses Khao San tänava ümbruses. See on meeletu melu, mis siin toimub. Terve linnajagu on nagu Tartu Anne turg. Imelik, aga kaup, mida müüakse on suuresti sarnane Anne turul müüdavaga, ka erinevate müügilettide kaupade vahelduvus on sama. Nagu oleks kõik riided toodud ühest suurest vahelaost, kus töötab 100 000 lapsõmblejat, kes paari bahti eest neid hilpe kokku tribavad. Mõtlesin osta veel mõned kingid, hambad ristis. Aga see tundub mõttetu. Sest lihtsam on seda teha kodus kui siin seljakotis kanda, et siis koju tassida. Muidugi on hinnad odavamad. Aga ma ei ole kaamel ja olen jube niru kinkide ostja.

Ahjaa. Anne turu muljele tuleb veel juurde lisada umbes 35-37 kraadine õhk ja rasvased toidulõhnad. Ikka hämmastav, mis paska turistidele pähe määritakse! Ja mida turistid ostavad. Mulle meeldis palju rohkem Chiang Mai turgudel konnata, kuidagi huvitavam tundus sealne kaup. Ma ei taha sõita aasiasse, et osta võltsitud Adidase särki. Tahan osta midagi, mis on omane Taile. Aga tundub, et paljud tahavad. Ma arvan, et sellist kaupa, nagu Chiang Mais, saaks osta Chatuchak turult, mida reklaamitakse kui tõenäoliselt maailma suurimat vabaõhu turgu. Millestki taolisest kirjutas ka Mai. Aga ma ei taha sinna minna, sest see on kaugel.

Okei, asjad mida mina olen ostnud, on tehtud ka võibolla lapsõmblejate poolt neile naiivsetele turistidele, kes loodavad osta midagi kohalikku. Näiteks meeldivad mulle mingite mägihõimude riided. Vanadest kaltsudest kokku õmmeldud, lootusetult sobimatute ja tihti koledates toonides riidetükkidest püksid, jakid, kotid. Alguses mind šokeeris see, et nad müüvad vanu kaltse uute pähe, siis sain aru, et see ongi nii mõeldud ja siis hakkas see mulle meeldima. Rohkem kui eelkulutatud persekohtadega teksad. Aga need on kallid riided. Ja koledad.

Vahelduseks üks pilt turust. Loteriiturust. Vähemalt nii see mulle tundus. Kummaline koht igatahes.

Oleme külas Jo ja Peggy sõpradel, kes majandavad siin koolituskeskust. Ban Suan Sai Lom Joy – ilus nimi. Inglise keeles kutsutakse seda Center of Self-Reliance Learning. See on suhteliselt väike, umbes 2,5 hektarit, kuid siin on kõik eluks vajalik olemas. Põllulapid ja peenrad, mis toidavad ära umbes 5 inimest, meeletu hulk kookospalme ja nende vahel kanalid. Maa ongi jagatud ribadeks väikeste kanalitega, mida ületavad sillakesed. Kanalid niisutavad maad ja jahutavad õhku. Ja siin oli täna suhteliselt mõnus ja jahe olla. Ja maaribadel kanalite vahel on väikesed majakesed, mis on siin workshoppide ajal ehitatud ja kus nüüd külalised ja koolitusel osalejad saavad ööbida.

See keskus rajati umbes 10 a tagasi tai noormehe Eiki poolt. Enne seda elasid siin Eiki vanemad, kes pidasid siin farmi. Mingil hetkel läks nende tervis käest ära, see keemia hulk, mida nad kasutasid, osutus organismi jaoks liiga mürgiseks. Seega tuli hakata muid lahendusi otsima ning niimoodi rajatigi mahepõllumajanduse, ökoehituse ja taimeravimise koolituskeskus. Nüüd on piisavalt tuntust kogutud, et end ära majandada, igapäevased kulutused saavad kaetud ja pangalaenud tagasi makstud. Ja taas on vaja meelde jätta, et alustada tuleb tasapisi ja ajas kohaneda ja oma ideid ümber hinnata.

Nad ütlevad, et kõige parem selle elu juures siin on tõsiasi, et neil on palju vaba aega. Tegeleda asjadega mis meeldib ja tegeleda oma laste kasvatamisega. Ja taas, ei tea mitmendat korda mu Tais oleku jooksul, tundub see elu kuidagi ilus ja lihtne. Kui sa tegeled sellega mis sulle meeldib ja ei aja hambad ristis, taga sulle pähetambitud väärtushinnanguid, leiad, et elu ei pea olema raske. Keegi peab ka raske töö ära tegema, võib selle peale väita. s.t. Keegi peab näiteks põlevkivi kaevandama ja tehases Ipode kokku panema. Jah. Kuigi saab elada nii palju lihtsamalt, et vajadus paljude rumalate ja mõttetute tööde jaoks muutub väiksemaks. Muidugi ei saa kõik elada maal ja tegeleda teiste koolitamisega. Inimesi on liiga palju, olen sellest vist juba kunagi kirjutanud. Ja õnneks enamik inimesi ei tahagi olla teadlikud sellest, mida nad tegelikult vajavad ja miks nad eluga rahul ei suuda olla. Niimoodi on neid lihtsam manipuleerida ja süsteemi kasuks tööle rakendada. Me tavatseme öelda, et me ei ole usklikud, et ei usu jumalasse. Ja me tavatseme usklikke ullikesteks pidada. Tegelikult oleme ise samasugused usklikud, lihtsalt me usume moodsasse religiooni – rahasse. Minu jaoks on see samasugune rumal inimeste kontrollimise vahend nagu kirikki.

Täna tegeleb rahvas oma projektide kirjutamisega. Selle koolituse lõpuosa tähendab väikese projekti elluviimist oma maal. Kehtib ainult aasialaste kohta. s.t. pärast seda koolitust peavad meie grupi liikmed korraldama mingi koolituse või workshopi. Raha antakse samast fondist – 6000 eeku. Aasia kohta on see piisavalt suur summa, et midagi korraldada.

Näiteks see kaunis maja, kus me praegu elame, puhas ja jahe savitellistest majake, maksab 1000 krooni! Üks ja kolm nulli. Ja see on paras ööbimiseks, siin on isegi elekter.

Õhtuks on taas mingi rumal lobisemise keeld välja mõeldud. Et anda meile aega tagasivaatamiseks ja selle koolituse hindamiseks. Ma ei kavatsegi seda järgida. Kui olen omaette, siis vahin vist mingit filmi, sest rahvas on ametis. Aga kui Ita siia külla tuleb, siis kavatsen küll logeleda ja lobiseda.

Homme on viimane öö Pun Punis. Reede lõuna paiku sõidame Chiang Maisse ja 4.40 läheb rong, mis viib meid Bangkokki. Peggy ostis meile kontitsioneeriga kohad! Lahe! Ta soovitas igatahes kasutada sooje rõivaid, sest seal olla isegi liiga külm. Saame näha. Enne seda on vaja veel viimane päev ja lahkumiskallistused üle elada. Prr, mulle ei meeldi hüvastijätud kohe üldse.

Ja mu seljakott kaalub umbes tonni. Homme saan veel kaks raamatut kah, ökoehituse kohta. Kuidas see kõik eestisse jõuab – pole aimugi.

Ma loen sekundeid. Sõna otseses mõttes.

17.aprill

Viimane nädal käib. Enam pole palju jäänud, reedel sõidame Bangkokki, siis saadan pühap hommikul rahva minema ja veedan 2 päeva üksi selles jubesuures linnas. Praegu ei taha selle peale mõeldagi, aga eks aeg lendab. Ja ka need kaks päeva saavad ükskord läbi ja ma sõidan koju. Isu on küll, mõtted kisuvad ikka ja jälle siinsest kuumusest kodusesse jahedusse ja kevadisse ärkamisse.

Ja tee ja tee ja tee ja tee on jahtunud.

Ees ootavad paar tihedat päeva täis kohustuslikke edasiste plaanide üle arutlemist, evaluatione ja aadresside ja numbrite vahetamisi. See on alati kohustuslik osa kui kusagil veedetakse nii kaua aega koos. Aga me ju teame, et ei näe enamikku sellest seltskonnast enam kunagi. Mõnest tunnen puudust, enamikest mitte. Pu oli armas. Ta on endiselt minu jaoks üks ilusamaid inimesi keda tean. Sain teada, et ta tuleb neljapäeval siia. See on hea uudis. Kuigi näen teda vaid üheks õhtuks ja sedagi eemalt, on see ikka hea. Armas väike tai naine.

Ja Jo on lahe. Ta räägib asju, mida olen ka ise mõelnud, kuid ta on osanud enda ümber ja sees leida rahu. Ja see on minu jaoks eeskuju.

Mida kuradit?! Ma kirjutan teksti, nagu oleks selle kõige juba selja taha jätnud. Ei ole ju. Veedan veel paar päeva selles mõnusas kohas, nii kaugel kõigest halvast mis maailmas toimub. Peaks vähemalt üritama seda juba praegu hinnata.

Nädalavahetus Chiang Mais – Songkran

Loomulikult olin ma valmis selleks, et siin lendab vett tonnide kaupa sinust mööda, pihta, üle ja ümber. Aga ma ei olnud valmis selleks, et seda tehakse ka neljandal päeval nii hullult. Minu õnneks tehti. Sest kui ma ikka haigeks ei jää, on seda lahe meenutada. Sõitsime linna auto kastis. See auto oli imeväike, kuid kohustuslikult kabiini ja kastiga (tundub et kõige popim on omada kastiga sõiduautot, neid tundub olevat kõige rohkem) ja kohe linna sisenedes saime ligumärgadeks. Tee ääres on inimesed ämbrite, voolikute ja veepüstolitega. Ja kui nad näevad autot lähenemas, eriti kui selles istub farang, kastetakse ta halastamatult üle. Ausalt, mul hakkas lõpuks täitsa külm! Kuna ma ei suutnud fotokat maha jätta, ehitasin enne endale Songkran-koti – seljakoti kahekordse kilest seinaga. Noh, nagu need vanaaegsed seljakotid olid. Kahjuks ei olnud ma piisavalt fotograaf, et kaamerat selles veemöllus välja võtta ja pilte teha. Sellest on mul praegu kahju. Aga ma lihtsalt ei julgenud sõitva auto kastis jännata. Ootamatuid veepilvi sadas pidevalt kusagilt külje pealt.

Stevan De La Rosa Tames´i pildid

Kuna maha kallati nii meeletustes kogustes vett, et see ei püsinud kuidagi taevas, saime õhtul veel paraja plaanivälise veevalingu osalisteks. Just siis kui läksime turule shoppama.

Turud

Shiang Mai olla ka ajalooliselt kaubanduslinn olnud. Igatahes praegu käib siin kauplemine igal pool. Tha Phae värava juures on nädalavahetustel turud. Laupäevane on Saturday Market. Võite ise arvata, mis nime kannab pühapäevane turg. Need on suured turud, kus tänava äärtes on kaupa pakkumas meeletu rahvamass.

Siis on Night Bazaar – õhtune turg (ka eelmised turud töötavad vähemalt 22ni). Öine turg on samuti lettidest koosnev segapundar tee ääres. Ja neid turge varustab tihti Warorot Market, kust müüjad tihtipeale kaupa ostvat. Seega tegime meie oma põhiostud Warorot turult. Iga kord kui ma CM käin, tundub mulle, et nüüd ma küll shoppasin meeletult. Aga kui tagasi jõuan, vaatan, et pole mu saak nii suur midagi, võrreldes meie armsate naistega. Näiteks Maria oskas seekord osta mingeid niidist pallikesi, seest tühjad, värvilised. Nagu tärklisega tugevaks tehtud. Aga piisavalt pehmed, et kui neid pigistada, vajuvad nad lömmi. Ma ei tea mille jaoks nad on ja kuidas Maria neid kavatseb transportida ilma et nad lömmi läheks. Ja Ita on mingi naise juurest kauplenud välja sihukese allahindluse, et kui Muny ja Mala läksid ühte seelikut uurima, öeldi neile hinnaks 700 bahti. Ita ostis selle hiljem 380 eest. Biznisvuman, kutsun mina teda siin.

Ahjaa, saagem tuttavaks, mina olen Askolutu. Üks vähestest hüüdnimedest peale keskkooli, mis mulle natukenegi külge on jäänud. See on miks Sakalutust ja Askost. Ehee. Mitte enam kauaks.

jah, aastavahetus on algamas. Siin Taimaal tähistatakse seda ikka veel põhjalikumalt kui meil Eestis. Pidu algas eile, 10. aprillil. Ja kestab see umbes 16. aprillini. Aastavahetus peaks olema 12. aprillil ja aastaks saab vist 2548, kui ma õigesti aru sain. Võin ka eksida. Siin külas toimub mingi suur festival. Mingi väljak on täis topitud igasugu letikesi, kust saab osta. Nodi. Ja saab nooltega visata õhupalle. Üks sett, umbes 7 noolt, maksab 20 bahti ja auhindade seas on igasugu ilusaid pehmeid loomakesi. Noh, nagu eestiski. Ja kui sa siis kuue noolega saad õhupallidele pihta, antakse sulle auhinnaks pastakas või mingi pisike karvane peletis. Kui ma oskaks tai keelt, küsiks, mida peaks tegema, et saada neid ilusaid auhindu. Viskama selja taha?

Mäletate lapsepõlvest lõbustuspargis karikakart? Või oli see mingi tuuleratas? Noh, see kettide otsas rippuvate toolidega ja propelleritega karussell. Siis istud sinna, mootorid veavad asja ringi käima ja sina pead seal istuma 5 min totra naeratusega. Halvimal juhul võitlema just söödud kuid üles tulla tahtva eskimo jäätisega. Jah, ka Taimaal on sellised karussellid. Jah, ka sellel on mootoriga propeller. Üks. Aga seda karusselli ajab ringi kohapeal mingi mees. Lükkab hoo sisse ja siis lapsed tiirlevad seal pisut. Ilma eskimo jäätiseta.

Väljakul on ka suur lava, kust kostab muusikat, ja õhtul on elav muusika. Kui kivistunud näoga süntesaatori taga igavlevaid moosekante elavateks saab nimetada. Aga sellest pole kasu. Pange üheaegselt pidutsema hambaarstide stiilipidu, kiigelaulukuuik ja mõni träänsipidu. Saab umbes sama muusikalise kokteili. Iga suurem atraktsioon üritab teisi üle trumbata valju ja veel valjema muusikaga. Ja kõik nad on koondunud ühisrindeks pealava vastu sellist hetke ei teki nagu Szigheti muusika festivalil, kus jalutades ühest baarist teise, toimub mingil hetkel muusika sujuv üleminek ja viibides ühes baaris pole teisest kostuvaid rütme peaaegu üldse kuulda. Pealava. Sellel on mingi bänd, mis üritab süntesaatoriga koostöös laulda populaarseid laulukesi. Tai Meie Mees. Ja lava on täis noorukesi platvormkingadega neiukesi, keda saab rentida üheks tantsuks või terveks õhtuks. Ühe tantsu hind on 3 krooni, selle eest saad miniseelikus igavleva neiukese seltsis puusi hööritada. Mina jätsin selle osa vahele…

Küla on täis täis-mis-täis inimesi. Meenutab Tartu Love parade või mis selle nimi oligi, aga vahe on see, et siin on sama ülemeelikud ka vanad inimesed. Ja kell pole veel 21.

Aeg ajalt on kuulda suuremat melu. Vaadates müra suunas on näha rongkäiku inimestest ja autost. See rongkäik koosneb lõbusatest tantsivatest inimestest, osad neist kannavad mingeid lillelisi raame ja kaste. Nende taga on auto, millel olevatest kõlaritest tuleb muusikat, kui suudad ignoreerida kastisolevat elektrigeneraatorit.

Rahvamass liigub tantsides ja lauldes templi õuele, kus istuvad oranžides riietes mungad. Rongkäik on grupp külaelanikke, kes toovad templisse kingitusi. Uurisin täpsemalt. Siin on rahvas gruppides, mingid majapidamised tulevad kokku ja panevad kingituste hunniku kokku, siis kaunistatakse see uhkelt ja tuuakse läbi küla tantsu ja laulu saatel munkadele. Mina nägin kolme sellist reidi. Tõenäoliselt ühendab neid see, et nad rendivad ja sama autot.

Pidu jätkub kahes kohas, suurel väljakul kõva mürtsuga ja templi õuel natuke väiksema mürtsuga. Ja kuna ma kannan kaamerat ja olen farang (nemad hääldavad falang), siis tahavad kõik mu kätt suruda ja end pildi peale sättida. Mingil hetkel saab mul sellest kõrini ja ma viin kaamera tagasi Pun puni. Ja kõnnin tagasi külasse. Siis selgub, et meie seltskond on kutsutud poepidaja koju väikesele riisiveinile. Krt, see on kõige uhkem maja selles külas, otse keset küla ja ma polnud seda varem märganudki! Uhke isegi meie mõistes. Koos kanaliga kaladele, aiaga, uhkete nikerdustega puit detailidel. Peen. Ja mina viisin just kaamera ära. Eks pean hiljem pildistama. Majapidamist, kuhu me jätame oma raha. Õnneks olen neid nii palju moosinud, et nad on siia toonud mu lemmikõlle Taist – Cheers õlle.

See nädal saab kiire olema. Päeval ehitame ja õhtul on külas möll. Metsa tahaks ka minna, aga ei teagi kuna seda teha. Vaba aega eriti ei olegi jäänud. Juhul. Kui ikka lähen nädalvahetusel Chiang Maisse. Need peod on lahedad küll, aga kui mul pole oma mõnusat seltskonda kellega pidutseda, muutub asi mõttetuks. Ameeriklastega mulle ei meeldi pidutseda, mul on tunne, et nad mängivad pidutsemist. Juuakse paar klaasi kohapeal nädalaga valmistatud banaani vms veini, lärmatakse, tantsitakse natuke ja just siis kui mina, tuim põhjamaalane, hakkan üles sulama, läheb enamik magama. Mis kurat?! Ja asiaatidega ei oska ka nagu pidutseda. Muny on ainus kes kannatab õlut ja on sealjuures lahe, aga ta veedab viimasel ajal üha rohkem aega Malaga., ehee.

Ehitamine

Peldiku ehitamine hakkab lõppema. Täna värvisime seinu. See on senini kõige peenem töö. Sest me isegi sõelusime savi ja liiva. Noh, et kiht ilus sile jääks. Moosin Dtaid, et saaks rohkem tööd tehtud. Üritame homme alustada katuse panekuga. Kui külast õlest tahvlid kätte saame. Nad on ju praegu nii hõivatud pidutsemisega.

Tahan minna täna õhtul templisse ja teha neid kauneid lendavaid tõrvikuid. Või kuidas neid nüüd nimetadagi. Paberist silindrid, mille allosas põleb kalts. Kui õhk läheb kuumaks, lastakse need „õhupallid“ lahti ja üksteise järel kerkivad need taevasse, nagu kett. Ja see on nii kuradi ilus, ilusam veel kui Leigo järvemuusikal. Sest kohe nende kõrval särab peaaegu täiskuu. Eks õhtul võtan jälle kaamera kaasa kui külla lähen.

Kui ma siia maale tulin, sain kohe lennujaamast väljudes kuumusega vastu pead. “See ei ole voimalik!” mõtlesin. Kuidagi tuli aga pihta hakata ja nii ma siis üritasin kuumust ignoreerida või sellega toime tulla. Päeva ajal elasin õhtu ootuses. Sest kell 7 õhtul muutus olemine talutavaks, siis ma justkui ärkasin ellu, parimad hetked päevast. Ja hommikul kannatas hingata kella 9ni.

Head ajad on möödas. Ma ei tea kui kuum on siin õhk päeval. Ma ei julge teada tahtagi. Igatahes ma mõnikord naljaga pooleks unistan põrgust ja headest jahedatest väävlilvannidest. Täna käisin kastmas ja kell 7.30 võtsin juba särgi seljast, sest olemine läks nii kuumaks. Ja eile õhtul lõõtsutasin kel 24 ikka veel. s.t. Enam ei saa elada õhtute nimel, mil ma saan jahtuda maha päeva kuumusest. Ainus, mis tahet üleval hoiab, on mõte, et see kõik saab kahe nädala pärast läbi ja ma saan taas hingata sisse eesti jahedat õhku.

Ehitamine käib täie hooga. Tulevase tualeti seinad on püsti, täna teeme natuke katust ja homme jätkub selle ehitamine. Täna on ametlikult puhkepäev, aga minu jaoks tähendab see kõige asjalikumat tööpäeva, sest õhtul pean süüa tegema. Eesti sööki. Eesti sööki my ass! Siin ei ole võimalik saada hapukoort, kuidas sa teed eesti sööki ilma hapukooreta????
Üritan teha mulgiputru, kanakastet (see tähendab minu jaoks esimest korda siin mingit liha peale kala) porgandisalatit küüslauguga (kuna juustust pole mõtet unistadagi, jääb see lisamata) ja tomatisalatit. Mingit rukkileiva moodi asja teeme ka, aga päris leib see vist olema ei saa. Kuna need pätid siin ei raatsinud mulle piisavalt jogurtit tuua, lasin täna ise seda lisaks kohale tassida. Võibolla pean selle ka ise kinni maksma. Pätikari See on isegi eesti mõistes kallis lõbu. Sest 1,5 l jogurtit, tõsi küll väikestes pakkides ja pakike võid maksab kokku 50 eeku. Aga ma keeldun sööki üle t… tegemast. Ka Taimaal.

Lonely Planeti jutu järgi on mägihõimude külastamine üks popimaid tegevusi turistide seas Chiang Mai piirkonnas. Paljud reisibürood korraldavad mitmepäevaseid tuure küladesse, kus elatakse veel traditsiooniliste kommete kohaselt. See meenutab natuke vist loomaaia külastamist. Minule vähemalt. Ja nüüd tegime seda ka meie. Selle vahega, et meile räägiti natuke põhjalikumalt elust siinses külas ja metsades.

Pati Joni on mees, kes tegeleb väga palju mägirahvaste eluviisi õigustamise, selgitamise ja propageerimisega. Ta omab üsna põhjalikke teadmisi vanadest traditsioinidest ja suudab neid teha arusaadavaks ka ametnikele. Suuresti tänu tema ja VVO-de tegevusele hakkab tekkima mingi lootus, et valitsus leiab võimalusi nende hõimude tegevuseks.

Mägirahvaste võitlus

Kui võtta ette selle Aasia piirkonna kaart ja vaadata Taid ja tema naaberriike metsastumise koha pealt, tekib huvitav pilt. Tai on justkui põllulapp keset metsi. Sama paljas on ainult Vietnam, aga tema ja Tai vahele jääb metsane Laos. See vaatepilt tekitab üsna teravalt küsimuse, mis siis juhtus? Kuigi Tai rahvas on väga uhke fakti üle, et seda maad pole kunagi lääne inimeste poolt koloniseeritud, ei saa seda päris üheselt võtta. Poliitiliselt oli Tai küll sõltumatu, kuid majanduslikult seoti ta üsna tihedalt inglastega, kes selle tollal üsna metsastunud riigi kenasti paljaks pügas. Nagu ta enda saarekese peal juba varem oli teinud. Tänapäeval on põhilised metsamassiivid säilinud ainult riigi lääneosas – seal kus on mäed, looduskaitsealad ja vanad hõimud. Metsikuid hõime süüdistatakse metsa hävitamises. Selles, et nad jätavad endast maha laastatud looduse. Kuid kui vaadata metsakaarte, kuidas saab olla võimalik, et mets on säilinud ainult seal, kus seda "laastatakse", kuid mitte seal, kus elavad "kultuursed" inimesed?

Joni jutu järgi on rahvusparkide puutumatuse säilimine jäämäe veepeale osa. Tegelikult tahavad Bangkoki ärimehed neid metsi enda valdusse saada, et need siis rahaks teha. Ja seetõttu tehakse aktiivset kihutustööd, et saata laiali väikeseid külasid. Teine probleem on see, et riik tahab omada 25% riigi metsadest, et seda oma kontrolli all hoida, kuid külakesed ei võimalda seda saavutada. Tihtipeale on need okupeeritud väikeste hõimude poolt Birmast. Birmas seda probleemi pole, seal aetaksegi külad lihtsalt laiali, enne seda pannakse veel tasuta töölegi. Tai on natuke tsiviliseeritum. Pati Joni tegelebki põhiliselt sellega, et üritab valitsusele selgeks teha nende eluviisi loodussõbralikkuses. Selles, et nende poolt viljeletav rotational põllumajandus on loodussõbralik, sest ei kasutata kemikaale ja maale antakse aega taastuda ja võsastuda, mis hoiab ära pinnase erosiooni.

Teine oluline funktsioon on koondada ühtseks jõud erinevad külad ja VVO-d, mis on hõimudele appi tulnud. Joni jutu järgi peaks iga maaomanik kasvatama metsa. Vähemalt 10/% oma maast. Pole vahet kui suur on see maa, vähemalt 10% peaks olema metsa all. Et toota hapnikku, säilitada mitmekesisust ja tekitada head atmosfaeaeri inimeste ümber. Joni teiseks oluliseks tööks on tuua noored tagasi külla. Sarnaselt eestile tahavad ka siin noored ennast linnades teostada, teha karjääri ja osta asju. Joni üritab seda vältida, mõjutades laste mõtlemist koolieas. Ta käib koolides õpetamas lastele traditsioonilisi tarkusi metsadest, loodusest. Samuti korraldatakse näiteks moogatantsu koolitusi. Moogatants on vana võitluskunstist välja kasvanud tants, mida õpetatakse põlvest põlve noortele. Kuna see on niimitmekesine, saab õpetamise õiguse see, kes on ise õppinud vähemalt 7 meistri juures.

Joni väidab. et varem või hiljem tulevad inimesed külla tagasi. Sest siin on nende juured ja koht. Ja see välise maailma ahvatlus on lihtsalt üheks etapiks inimeste teadlikkuses.

Vanad tavad

Pagajo hõimul on väga huvitavad tavad seoses laste sündidega. Umbes 70% puhul sündidest teatakse lapse sugu ette. Seda aitavad unenäod, mida nähakse ja kust saadakse vihjeid. Külas on ämmaemand, kes on vastu võtnud üle 350 lapse, kuid nüüd hakkab riikliku meditsiinikeskuse propaganda vilja kandma ja küla haigla hakkab etendama üha tähtsamat osa kohalike ravis. Veel 17 a tagasi oli haigla põhiliselt tühi, sest elanikud ravisid end ise taimede abil ja tarkade juhendamisel. Nüüd hakkab usk haigla kõikvõimsusesse seda traditsiooni muutma. Joni räägib sünge loo naisest, kes läks pärast lapse kodus sünnitamist haiglasse, et munasarjasid kinni lasta siduda, sest ta ei tahtnud enam lapsi. Haigla arst, kuulnud, et naine oli kodus sünnitanud, sõimas naise näo täis ja käskis lapse haiglasse ülevaatusele tuua. Senini terve laps viidi haiglasse, kus teda hakati kohe uurima ja talle kaitsesüste tegema. Selle kõige tagajaerjel laps suri. Arstid ei osanud muud kui õlgu kehitada. Kui laps sünnib, pannakse nabanöör puhtale söetükile. Kuna süsi on põletamise läbi steriliseerunud ja ta on nii imav, siis sealt nakatust ei saa. Bambusetükk murtakse pikuti pooleks, selle sisekülg on terav nagu zilett. Ja selle steriilse siseküljega lõigatakse nabanöör läbi. Nabanöörist lõigatakse tükk, mis riputatakse lapsele kaela. Laps kannab seda ehtena kaelas. Saades täiskasvanuks on kombeks see vahetada oma armastatu kaelaehtega, niimoodi sidudes enda vaimu  kogu eluks.

Metsas jalutades võib näha puid, mille külge on seotud bambuse tüve jupid. Need puud on vaimude puud. Tükk vastsündinu nabanöörist pannaks bambuse torusisse ja seotakse kindla puu külge. Selle puu valib välja küla tark või lapse isa. Sellest puust saab selle lapse puu, tema vaim ja puu vaim seotakse. Loomulikult ei tohi seda puud keegi maha lõigata. Kui see bambusekarp on puu külge seotud, võetakse puukaigas ja puudutatakse seda karpi. Selle kaikaga puudutatakse lapsega seotud asju, justkui tutvustades vaimule neid asju. Seda kasutatakse ka lapse mõõtmisel. Hiljem kui laps kasvab vanemaks, on see puutuekk talle mänguasjaks.

Lapse naba külge jäänud nabanööri tükk kukub mingi hetk ära. See on lapse elus väga tähtis sündmus. Sel paeeval pannakse lapsele nimi. Kui sel päeval tuleb külasse keegi võõras, pannakse lapsele tema nimi. (Kui Jonile nimi pandi, käis 2. Maailmasõda  ja küla oli täis jaapanlasi. Nimi pandi jaapanlaste hüüdsõna järgi – Joni). Sel päeval kustutakse külla ka kõik lapsega seotud vaimud. Hõimu uskumuse kohaselt on igal inimesel 37 vaimu. Neist 5 on inimese kehas: pea kohal olevas lõhes on mõtlemise vaim. Südames on kaks vaimu – looma (tume) ja inimese (hele). Kätes on samuti kaks vaimu – vasak on seotud religiooni, parem  looduse ja välismaailmaga. Ülejäänud 32 vaimu on väljaspool, loomad, taimed. Nende abil seotakse inimene looduse ja keskkonnaga tihedalt ära. Sest kahjustades loodust, kahjustad ennast, austad enda ümbrust, saad austust vastu. Selles valguses vaega loodussobralik religioon.

Kuigi kui rääkida religioonist, siis nad on rohkem kristlased – läänest tulnud misjonäride aktiivsuse tagajärjel. Kui ma selle peale mõtlen, tekib mul viha misjonäride vastu. Ma absoluutselt ei tolereeri neid kuradi ,,heategijaid" kes end igale poole sisse immutavad ja kohalikku vaimuelu enda paerandiga ,,rikastavad" eriti häirib mind ristiusu kahepalgelisus selles küsimuses. Teised levinumad religioonid nii aktiivse lobitööga ei tegele või teevad seda avalikult, aga ristiusus käib see kuidagi nurga taga. Tahate näidet? Palun. Pärast eelmise aasta tsunamit tormasid kriisikolletesse appi igasuguseid abiorganisatsioone. Teiste seas ka palju kristlikke grupeeringuid. Nende eesmärk oleks olnud idee järgi pakkuda abi kõigile vajajaile, kuid reaalsuses tehti seda valikuliselt. Seda enam. Paljudel juhtudel pakuti abi juhul kui hädaline end ristida laseb. Ma arvan, et sellega võisid tegeleda ka islami organisatsioonid, aga see ei vähenda sugugi ristiusu kahepalgelisust. Minu silmis. Vabandan kui see kedagi riivab, aga ma ei ole religioonide suhtes eriti tolerantne. Sest nad on maailmas nii paljus halba korda saatnud, kasutades lihtsameelseid, kes siis mingi iseenesest õilsa eesmärgi nimel kurja korda saadavad.

Vaevalt, et kusagile Birma voi Tai mägikülla oma uhket raamatut tutvustama rännanud misjonärike annab endale aru, et kui sa oma religiooni siin maha müüb, hävitab ta sellele kohale omase uskumuste ja tavade pärandi. Aga noh, eks ka selles maailmas kehtib olelusvõitlus ja ju siis on need religioonid niivõrd palju vitaalsemad. Ehk siis agressiivsemad.

Songkran – veepidu põua ajal. Nädala pärast algab Tais uus aasta. Juba praegu ripuvad paljudes kohtades sildid Happy New Year – pagana kummastav vaatepilt neile, kes on harjunud neil siltidel nägema kui mitte päris – siis vähemalt kunstlund. Tais tähendab see suurt veepidu. Inimesed on tänavatel ja kallavad üksteist üle veega ja talgiga. See olevat eriti populaarne just Chiang Mai kandis. Ja järgmiseks nädalaks saab sellest üks suur veepark. Võibolla lähen seda ise ka vaatama kui transpordi saan. Aga ajalooliselt on selle veepeo taust vaega kaval. Joni rääkis, et see on kuivaperioodi kõrghetk. Inimestel on vesi otsa saanud. Põllud kuivavad ja see tekitab palju pingeid. Inimesed võitlesid vee pärast. Selle vältimiseks on kavalad taid välja mõelnud veepüha. Kus inimesed üksteist ja iseendi emotsioone jahutavad. See on väga oluline püha pingete maandamiseks. Sest sa ei laehe kaks nädalat pärast oma naabriga pidutsemist ja talle vee pähe kallamist temaga vee pärast kiskuma. (Noh, naabrivaenlasest eestlasele on see muidugi käkitegu, aga taid ei ole nii vaenulik rahvas.) Ja siis on vihamperioodini jäänud piisavalt vähe aega, et selle pärast on rumal sõdima hakata.  Kaval ja armas rahvas. Kui eelmisel pühapäeval rattaga netipoes käisin, sain nii positiivse elamuse, et see kaalus kuhjaga üles kuumusest saadud kurnatuse. Igal pool inimesed tervitasid mind ja lehvitasid. See oli väga armas. Eks näis, mis tänane päev toob. Kuumus on sama.

Äksidente juhtub siingi. Iga kord, kui ma seda silda ületasin, mõtlesin, et küll see ükskord laguneb. Nii juhtuski. Not läks kuelast laenatud autoga joogivett tooma ja sild lagunes ära. Aga noh, siinkandis ei tähenda see midagi. 15 min sai sild parandatud. Järgmise korrani. Kohati mind häirib see liigne (minu arust) lohakus. Kuivõrd lohakus saab liigne olla. See on vist pigem usinuse puudumine. Siin olen mina kohati liiga virk -  (näiteks arbuusipeenrale, kuhu mina paneksin 8 ämbrit vett, paneb Abby kõigest 2. Igal hommikul kallan ma maha umbes 700 l vett) aga ärge seda nüüd kohe siis üheselt võtke

Mägiteel ronisid osad seltskonnast auto katusele. Seal raamil istudes olla mõnus olnud. Ja sõit pidi tunduma piisaval tohutu, sest nad leidsid aega ka pildistamiseks. Autos sees istudes tundus see hullumeelsus, sest mägitee oli oma ohtlikkuses üsna filmilik. Autojuht pidi pidevalt tuututama pimedates kurvides ja kui tagasiteel oksepausi tegime (pool seltskonnast jäi merehaigeks) saime piduriklotside kärsahaisu tunda. Ja näha.

Pati Joni jutustamas oma kõlast. Ja sellest kuidas ta pidevalt peab maid jagama valitsusega, mis tahab nende traditsioonilist elulaadi piirata. Kuna ta ei rääkinud praktiliselt üldse inglise keelt, pidi Jo teda tõlkima. Joni rändab väga palju ringi, sest ta üritab aidata võimalikult paljusid ning tegeleb lisaks ametnike selgitustööle ka noorte maaelu juurde tagasi toomisega. Loomulikult on ka siin külas tendents läänestumise suunas. Kuigi ehk veel pisut mahedamalt. Kuid siiski.