Asko Tai reisi blogi

Senini on olemine iga päevaga aina paremaks läinud. suhtlemine läheb ülesmäge. krt, peab
olema ettevaatlik, et mingi aja pärast kolinaga alla ei saja. praegu on mõnus.

mäng: pange inimesed paaridesse, pks istuma, teine tema ette seisma, näod vastamisi. siis vaadake u 2 min teineteistele otsa. lihtsalt vaadake silma. ja jätke meelde, mida tunnete. pärast pange kõik tekkinud emotsioonid ühele paberile kirja. eraldi need, kes istusid neist kes seisid. siis vahetage kohad. vaadake uuesti üksteistele otsa. 2 minutit. pange taas kirja mida tundsite, kui on eelmisele nimekirjale midagi lisada. siis seiske püsti ja vaadake taas teineteisele otsa. hea on seda teha suhteliselt võõra inimesega, siis on reaktsioonid ehedamad. ka nüüd pange kirja emotsioonid. ja vaadake ning võrrelge neid. see mäng on võimust. kuidas inimesed seda tunnetavad ja kasutavad. või ei kasuta. oluline on tunnetada oma sisemist energiat, ilma selleta ei saa ka energiat (võimu) teistele jagada. ja teiste ÜLE valitsemine võtab seda maha.

täna toimus taas voor, kus me tutvustasime üksteistele oma kodumaid ja kultuure. see oli väga huvitav, kuulata inimeste käest nende kodumaa kohta. “mina olen pärist vanast head roiskuvast euroopast, meid on vähe, u 1 miljon…” jne. seltskond kuulab ja sa adud, et nad ka tegelikult kuulavad.

olen kindel, et kui meenutade mind mõni aeg tagasi kusaagil seltskonnas ja te mulle midagi
rääkisite, pidite tihti kordama, sest ma olin justkui unes. mida? küsisin kui vaatasite mulle otsa ja kui ma ei suutnud mälus linti tagasi kerida. siin on nii, et sind kuulatakse ja sina kuulad. ma arvan, et see opn üks väga oluline osa meditatsioonist – olla ärkvel. nojah, inimene on ärkvel kui temaga sünnib asju, mis teda huvitavad. ju siis oli kodumaal nii igav. pean tunnistama, et siin hindad üle väga palju asju oma elus. kohati hakkab kõhe kui palju me raiskame energiat asjade peale, mis ei paku meile midagi. millegipärast teeme seda ikka ja jälle. ma tean, et see jutt siin on üsna suur jura, ja tagasi tulles mugavdun ma üsna kiiresti tagasi, kuid kui sellest siin mitte midagi külge ei jää, pole mu elul mitte mingit mõtet. hetkel tundub kõik võimalik. et ka rahus on võimalik elada. kui ma oma lähedasi liiga tihti keskkonnaministeeriumi tuju rikkuma ei lase… endasse lastud
halba on palju raskem välja saada kui vältida selle imendumist. ja nii kõvadeks vennikesteks
ei saa meie küll eales, et suudame oma emotsioone kontrollida. mediteerides või ilma.

Asoki munkadel on mingi sekt, mille liikmed kasutavad maailma kõige kiiremat transporti -
paljaid jalgu. nad räägivad, et kõik muud liikumise vahendid on aeglased, sest nende kasutamiseks on keegi pidanud oma aega raiskama ja seega paigal olema. või peavad nad ise töötama, et saada raha nende vahendite ostmiseks. eriti hirmsad on autod, ja lennukid, sest nemad kasutavad meeletult teiste aega ja vabadust. hea mõttekäik.

kas eestis on võimalik savist maja ehitada? ma arvan, et on. aga on üks asi, millega peaks
arvestama. need majad ei pruugi kaua seista. eestlane tahab ehitada maja, mis kestaks mitu
põlve tagantjärele. mis on järjekordne kammits. kui suudaks olla nii palju vaba oma mõtteis,
et ehitad maja praktiliselt mitte millestki ja kui see vaikselt lagunema hakkab, ehitad uue.
vanale kohale. kasutades osaliselt samu materjale. kindlasti uurin selle savitelliste ja muude ehitsunippide kohta välja nii palju kui vähegi võimalik. täna vaatsin pealt, kuidas väikesed kolalsed riietesse topitud mehikesed kõrtest ja savist telliseid valasid ning neid päikese kätte kuivama panid. kusjuures, need majad ei ole hütid, neil on kõigil vundament ja mingisugune viimistlus. kui homme hommikul vara ärgata viitsin, teen pilte, siis on ilus valgus. homme õhtul läheme siit ära, pärastlõunal hakkame sõitma Chiang Maisse. rongiga. 13 tundi. õnneks on tegu magamisvaguniga. olen elevil.

mõtlesin, et ei tahaks kohe kuidagi olla enamike turistide nahas, kes tulevad siia Taisse
lihtsalt selleks, et end rikka läänlasena ümmardada lasta ja enda sinist keret kusagil turiste täis kuurortis pleegitada. selline mõtestatud reisimine tundub kuidagi nii palju lahedam. loomulikult võiks mõnegi päeva veeta kusagil linnas mõnes kohvikus külma õlut libistades. bangkokki tahaks ka veel näha. aga kui peaks valima, poleks sekundikski kahtlust. juba ainuüksi siinne toit on nii meeletult hea ja maitsekas, et see ajab juhtme kokku. ma ei väida, et mujal siin halba pakutakse, tean selle kohta liiga vähe. aga senini on kõik väga hea ja värske olnud. pun punis hakkame vist ise süüa tegema. täpselt ei tea, aga senini on nad ise vahetustega süüa teinud. kuigi keegi vist midagi koka kohta mainis küll… kui kellelgi on aimu, mida võiks neile siin pakkuda, andke teda, teeks neile eesti toidu õhtu. minule ei tule eriti midagi pähe. kõik tundub kuidagi mage. ja kole.

natuke asjade köögipoolest. nagu ma aminisin, pole mul enamasti aimugi, mida ma näost sisse ajan, aga see kõik on maitsev. täna oli supi sees aniisi ja see ei ajanud öökima. (meenus elen, kes sõi Tais küüslauku) see tekitab mõtte, et me oleme ikkagi peas kinni oma söömisharjumustes. sellel pole midagi pistmist väitega, et ma füüsiliselt ei saa süüa ühte või teist. muuda taust ja muutub ka maitse ja pretensioonid. pärast sööki pesed ise nõud ära, selleks on kolm suurt ja üks väike kauss, vastavalt järjekorrale kastad nõud kaussidesse veega, teises kausis oleva lapiga pesed toidujäägid maha, loputad ja ongi kõik. kuna söök on väga lahja, s.t. väherasvane, on nõusid lihtne pesta.

teine huvitav kogemus on siis kui vetsu minna. kui keegi oskab mul pildi pealt näidata tavapäraseid tualeti aksessuaare peale harja, teeks talle kohe õlle välja. tai õlle. kuidas
ametlikult seda protsessi läbi peaks viidama, pole ma seniajani teada saanud. enda lahendustest ei hakka ka rääkima.

olen senini maganud öösiti keskmiselt kaks tundi. siis kui eesti magusasti magab ja minul uni
tuleb, on aeg ärgata. täna oli äratus kell 5.20. minu jaoks ei tähendaanud see midagi – olin
nagunii üleval. sillu tegi eestis sel ajal veel mõnusasti tööd arvuti taga. päev algas mediteerimisega, mis minu jaoks on suhteliselt raske, kuna ma ei suuda fokusseerida enda mõtteid nii pikaks ajaks endasse. seda enam, et olin sellega tegelenud terve öö. teoreetiliselt peaks tegelema enda hingamise jälgimisega. istuvale mediteerimisele järgnes kõndiv. s.t. jalutamist reas, keskendudes jalgadele, sellele, kuidas jalatallad maad puudutavad. ka see on minu jaoks raske, tavaliselt olen harjunud hoopis endast välja minema, lahustama end ümbrusesse ja seda aduda üritanud. olen veendunud, et ma pole ainus, kelle jaoks see pisut kummaline on. aga see pidi treeningu läbi paremaks saama.

meditatsiooni iva peitub tähelepanelikkuses. õpi end jälgima, ole teadlik. tähelepanelik võib olla
kõike tehes, süües, nõusid pestes, pikutades, oluline on keskenduda oma tegevusele täie
tähelepanuga, kasvõi korraks. seeläbi õpid oma protsesse ja reaktsioone/emotsioone kontrollima.
põhjus, miks inimesed oma õnnetustes teisi süüdistavad ning õnnetud on, peitubki teadmatuses. teadmatuses faktist, et kõik emotsioonid on pärit sinu seest. inimesed süüdistavad teisi selles, et neil on halb, tegelikult ei ole see võimalik.

kõndiv meditatsioon viis meid põllu servale, kus me seisime ja vaatasime päikesetõusu. umbes
15 minutit. päike tõusis kummaliselt, kui teda ainiti vaadata ei olnud liikumist võimalik aduda,
kuid kui pilk kasvõi korraks kõrvale suunata, avastad, et ohoo, päike on mitu millimeetrit
ülespoole liikunud. millimeetreid ei saa vist kasutada, peaks kasutama kraadi minuteid… või
midaiganes

tagasitulles oli jooga tund. kusjuures see võiski kesta tunni. üks mees tegi ees harjutusi ja
teised ukerdasid järele teha. pean tunnistama, et ma ei ole maailma parim kondiväänaja. see
ei tulnud mulle muidugi üllatusena. aga äratuseks on jooga väga mõnus. ka seda pean tunnistama. isegi minu ajas unest üles. ajutiselt muidugi.

pärasat lõunat on väike paus, kus kõik istuvad tubades tiivikute all ja lõõtsutavad. täis kõhust
ja palavusest. hiljem toimub mingi loeng või vestlus. ja kella 21ks olena ma täiesti kutu. siis
kukun kopsti voodisse, milleks on paarisentimeetrine matt väikese padjaga. panen vaikselt
silmad kinni ja avan kella 23-24 paiku. ma küll väga loodan, et täna läheb teisiti, magada
tahaks kohe väga. ja nüüd teen väikese pausi. panen silmad kinni, ootan kella 14, siis algab
järgmine loeng. ma ei tea, kas magada selles kuumas saab…

25. veebruar

jah. eilne öö läks paremini, sain magada poole rohkem, tervelt 4 tundi. naerukoht. oleks keegi mulle eestis tulnud ütlema, et asko, ole hea poiss, ela 6 päeva nii, et magad kokku 12 tundi, oleks ta küll väga kaugele saatnud. või isegi saatmata jätnud.

täna oli üks ilusamaid ja kergemaid päevi mu elus. hommikul oli meditatsioon kuidagi palju parem, vist sellest “suurest” põõnamisest. siis toimus     “orientation” kus igaüks pidi rääkima endast, oma tegevusest kodus ja miks ta siia tuli jne. kuna ma olen tuim ja kinnine eestlane, siis olin alguses väga pabinas. üritasin asjaga kohe pihta hakata, et rutem ühele poole saada. saingi. ma ei tea kas hästi või halvasti, aga siiralt vähemalt. üldse, sel ajal tekkis mul tunne, et olen kokku sattunud kuidagi liiga heade inimestega. nii palju ennastohverdavat, samas mõtestatud tegevust – seda pole küll varem näinud. ja kui nad ei ajaks nii mõistlikku juttu, jääks mul neist mulje kui mingitest gaidi või skaudijuhtidest, kes tahavad, et maailmast saaks parem koht. õnneks oleme selle koha pealt osadega samal pulgal, et nad on aru saanud, et maailma ei ole võimalik muuta. on võimalik muuta ennast ja seeläbi maailma, kuna oled osa sellest. ja loomulikult on võimalik ümbrust muuta oma eeskujuga. aga see eeldab “vastaspoole” huvitatust. mingil määral ei suuda ma veel leppida väitega, et kõik inimesed on head. ma usun, et keegi ei ole üdini halb, aga ma ei taha uskuda või leppida väitega, et need, kes naudivad teadlikult teistele haiget tegemist, on head. nojah, siin räägin ma iseendale vastu. budist ütleks selle peale: nad ei tee seda järelikult teadlikult, järelikult nad ei tea mida teevad. aga kas alateadlik kurjus pole veel hullem? ja minu jaoks ei ole vahet, kas mu nina lüüakse veriseks alateadlikult, tahtlikult või kasvatuse puudujääkide tõttu. kogemata? palun, mu nina on teie.

peale selle, et hr. sulak (siin kutsutakse inimesi eesnimesidpidi) käis, oleme veel kohtunud  ühe munga Tawesaakiga, kes on meid mediteerima sundinud. seda tehakse siin muidu ka hommikuti. täna rääkis munk, et sa võid kasvõi 5 minutit iga päev mediteerida, peaasi, et iga päev. ja see muudab su elu. tundub huvitav. olen kindel, et proovin. kuigi algus on raske. on meeletult raske mitte midagi teha ja mitte millelegi mõelda ja keskenduda ainult enda vaatlemisele. soovitan ka teil proovida. selleks ei ole vaja midagi erilist – viis minutit liikumatult (võib ka kõndida või teha midaiganes, aga alguses on lihtsam keskenduda liikumatult). lihtsalt ennast jälgida, õppida end tundma. ja mitte klammerduda enda mõtetesse. kui selg hakkab valutama, siis uuri seda. enda emotsiooni. nagu näeksid seda esimest korda. ah, mida ma jahun, igalt poolt saad 10x paremaid meditatsiooniõpikuid kui mingi õhinat täis ökokülalise kritseldused.

tean, et ei saa seda infot edasi anda, mis minus pregu on, mu näpud läheks krampi enne kui suudaksin kõike kirja panna ja kuna see emotsioon on nii intensiivne, tekiks palju müra ja teil läheks lugedes järg käest. mõnus on see, et siin on palju erinevaid inimesi eri kohtadest. näiteks on siin moslemitest indoneeslannad, kes on naiste õiguste kaitse organisatsioonist, üks naine on huvitatud taimedega ravimisest ja tahab saada n.ö. maheämmaemandaks. ta uurib ja loeb meditsiinikirjandust ja traditsioonilise sünnituse kohta.
poiss mehhikost on õppinud usa ülikoolis globaliseerumist, võttis vabaaineid Tais ja nüüd tahab hoopis lastega projekte teha.
väga kirju seltskond, aga samas üllatavalt sarnased inimesed. mingisuguse sisemise rahuga. võibolla on see mulje petlik, ma ei tea. võibolla hakkab see headus mulle närvidele käimaja ma hakkan asja taga tonti nägema. ma loodan, et mitte. sellest oleks väga kahju.

pärastlõunal oli üldine õppekava tutvustamine. praegu tundub see kõik uskumatu, mis juhtuma hakkab. pun puni külas veedame vähem aega kui ma arvasin. lisaks on mitmed näd vahetused vabad, mil võime teha mida tahame.

mõned märksõnad:

peenra rajamine
komposti tegemine
permakultuur
“puitkarkassiga krohvi” kasutamine ehituses
savist raamatukogu ehitamise abistamine Mae Rim linnas naiste parntnerluse organisatsioonis
seemne säilitamine
looduslike mikroorganismide abil ravimite, kahjuritõrjevahendite ja väetiste tegemine
söe ja pigi tegemine
telliste tegemine savist ja kõrtest
nendega dushiruumi (maja) ehitamine
päikese kasutamine küpsetamisel ja vee soojendamisel
metsamatk rahvuspargis
taimedega ravitsemine ja massaazh
erinevate seepide tegemine
“low tech” külmikute tehnoloogiad
———————————

enamik teemasid on kahepäevased, dushiruumi ehitamine on pikemaajalisem protsess. ainus puudus selles asjas on interneti defitsiit, praegu on mul kohutavalt kahju, et ei saa rohkem ja korrapärasemalt infot edastada. sel ajal kui teie seda loete, on jutt minu jaoks juba aegunud, uued elamused ja emotsioonid peale tulnud.

olen juba päris palju kirjutanud söögist. aga ei suuda jälle hoiduda tänase söögi kiitmisest. see oli taevalik. võtke parim tsink plekk pange toit (peale liha, see on siin kala kujul) ja pange sinna juurde hunnikute viisi värskeid minule tihti tundmatuid mahedaid köögivilju. näiteks melonit on siin (vähemalt) kahte sorti, üks magus nagu meil, teine kõvem ja magedam, nagu porgand. lisaks on kogu aeg pauside ajal vaagnad täis puuvilju.  täna räägiti mingist suhteliselt tugeva maitsega taimest, millel on tugev raviomadus. Jo pajatas kuidas üks mees Tais ravis end vähist terveks, süües ainult pruuni riisi ja seda taime, mille tinktuuri saavat ka osta. nime olen loomulikult unustanud. kui teada saan, panen kirja. täna mõtlesin, et kahju on tulla tagasi ja hakata seda tavapärast eesti sööki sööma.
siinse köögi rikkuse kõrval on meie toidulaua mitmekesisus võrreldav kodune inimeste söök vs kassitoit.

Rääkisin peaministrist ja temavastasest demonstratsioonist. eileõhtune uudis oli, et peaminister astus tagasi ja kutsus terve valitsuse tagasi. s.t. 3 kuu jooksul toimuvad uued valimised. tundub tore uudis, kuid peamnistri poolt oli see väga kaval. kui ta korraldab uue d valimised piisavalt kiiresti. sest enamikule riigist on ikka veel pea pulki täis. (riigi ametlik telekanal on seotud peaministriga) ja ta on väga hästi osanud inimestele ajuloputust teha. õnneks on ajalehed hakanud üha rohkem teda kritiseerima ja Sulaki könesid avaldama. Sulak on siinses opositsioonis väga  oluline figuur. apoliitiline, nagu Gandhi, kuid väga austatud. Seetõttu olen väga tänulik selle üle, et ta meid külastas ja nii avatult suhtles. noh, rääkimata faktist, et ta on eestis käinud…
demonstratsioon toimub väiksemas mastaabis, sest masse on raske pidama saada päev enne sündmusi. aga meie vist ei lähe, sest tarnspordi orgunn on liiga keeruline. huvitav, kas eesti ajakirjanud vahendab uudiseid Tai sisepoliitikast?

lõpetuseks üks mäng:
pange inimesed mingi joone taha. see on jõe kallas. teine kallas on u 6-7 m kaugusel. siis andke inimestele neli paberilehte, mis sümboliseerivad kivi. inimsed peavad käed ühendama või mingil muul viisil füüsilises kontaktis olema. kogu aeg. ja nüüd tuleb, kasutades kive ületada jõgi, vette astumata ja üksteisest lahti laskmata. head harjutamist. lihtsalt jalad võimalikult harki ajades riburada üle keksimine pole lahendus, siis tuleb jõge pisut “paisutada”. me täna nii tegime, aga see polevat päris õige. kuna alguses seda ei osatud ette näha, ei saadud ka nuriseda. kui keegi sellega hakkama saab, andke teada, saatke sõnum vms.

mis viibki mõtteni, et mul pole aimugi, kes seda juttu loevad. tahaks teada küll. tean, et ints loeb. vähemalt luges korra. anu? keegi virises täpitähtede pärast. Eero? mina siin kirjutan notepadis ja siin on täpitähed näha.

ja kui väga kaela õieli ajan, näen ka põhjanaela, kusagil väga madalal. täheatlas kuluks siin küll ära. eriti kui unised ööd jätkuvad…

ta on kolm korda käinud eestis. pidanud loenguid. kui ta maha istub, tundub, et temast kiirgava rahu eest ei saa olla keegi kaitstud, kui keegi tahaks. kindlasti on inimesi, kes tahavad, sest headus ja rahu tekitab osades inimestes kõhedust. ta istub maha, vaatab ennast ümbritsevale 13 inimesele otsa ja näeb neid kõiki. siis toimub kohustuslik voor, kus igaüks tutvustab ennast ja räägib kust ta pärit on. mina oleks minuti pärast segaduses. hiljem kui ta rääkima hakkab, teatab ta lihtsalt jutu sees mulle otsa vaadates, et on UNESCO vahendusel mitu korda eestis käinud. küsisin, keda ta eestist tunneb ja kahepeale suutsime välja mõelda, et see võis olla Doris Kareva. vähemalt ta noogutas Dorise nime peale. Tema nimi on Ajaan Sulak. Legendaarne tai budist ja endine üliõpilasaktivist. Olen mõttes tänulik siinsele rahvale ja talle, et ta on leidnud aega ja tahtmist tulla rääkima 15 inimesega, sest tema graafik tundub olevat väga tihe. laupäeval Laosesse, pühapäeval on Bangkokis suur demonstratsioon, kus peaks osalema paarsadaa tuhat inimest. Demonstratsioon on praeguse peaministri vastu, kellest ma juba kirjutasin, kes on juhtimise koha pealt ehk liigagi läänelik. ja nüüd on ta läänelikult peitu pugenud. viimase aja sündmused on nii kiiresti kulgenud, et peaminister ei oska kuidagi sellele reageerida. tagasi ka ei astu. nagu eestis. selles mõttes sattusin siia väga huvitaval ajal. muutuste ajal.

Ajaan Sulak rääkis täna mõtteid, mida mõtlesin täna öösel, ajal mil oleks pidanud ja tahtnud
hoopis magada. lääs on popp. lääne kultuur on väga moes, inimesed jäljendavad seda nii kuis
vähegi jõuavad, nad arvavad, et see sümboliseerib vabadust. aga kahjuks pole halba ilma
heata. asjaga, mida kutsutakse demokraatiaks, kaasneb paraku alatu viirusena ka kapitalism.
see ei peaks nii olema, paraku näitab kogemus igal pool sellist tendentsi. ma tahaks elada
riigis, mis on demokraatlik, kuid mitte kapitalistlik. loomulikult, lugedes Quinni raamatut, võiks
see teoreetiliselt võimalik olla. kuid ma ei oma selle kohta infot.

Sulak: enne oli Tai vaba. Oluline oli maa. sellest saadi toitu ja kui midagi jäi üle, müüdi see
maha. nüüd ollakse sõltuvusest turust – toodetakse selleks, et müüa. et osta asju, mida pole
tegelikult vaja. mis teha, lääne kultuur pole ahavatlev mitte vaid oma demorkaatiaga vaid ka
plastiknukkudega. ja autodega. ja majadega äärelinnas.Sulak: raha on illusioon, riis ja kala on päris. Ta räägib palju budismist ja selle liikumisest, samuti Tai ajaloost. Kõigest sellest
saab loomulikult ka netist lugeda, kuid teda kuulates tunned asja juures ka mingit muud
mõõdet – emotsiooni. või pigem selgust ja lihtsust. läbi ajaloo on Tai riigil suhteliselt vedanud, tänu osavale peaministrile suutis Tai omal ajal, manipuleerides hollandlaste ja prantslaste konfliktiga, jääda iseseisvaks. samuti “arendas” ameerika siinset demokraatiat pärast teist maailmasõda. vastukaaluks ümbruses vohavale kommunismile. selles suhtes on neil hästi läinud. senini. karta on, et nüüd üha enam lääne suunas avanedes kaotavad nad üha rohkem enda traditsioonilist olemust.

Sulak: you learn to administrate, you dont learn to think. vägagi tuttav eestist. lihtsus saab oma olemusega rabada. õnneks on olemas inimesed, kes ka tegelikult mõtlevad, et kui lind tuleb su põllule riisi sööma, on see hea. talle. ja seeläbi ka sulle. kontrastina meenuvad kusagilt dokumentaalfilmist nähtud kaadrid viljapuude otsa hirmutamiseks riputatud
ahvide laibad. aga see polenud Tai film

veel paar tarka sõna:

Lääne kultuuri teadus kui selline on ajupesu, see ei põhine looduse reeglitel. Budsimi võtmesõna on haridus, harida teisi ja seeläbi ennast. Vaenlast pole mõtet otsidaa väljast, ainus vaenlane on sinu sees, selleks on ahnus, vihkamine ja illusioonid.

olen kindel, et si suuda anda edasi murdosagi sellest tundest, mis valitses seal ruumis täna.
aga ma vähemalt üritasin. homme olla mingid budha mungad rääkima tulemas. neid on siin näha liikumas, oranzhides ürpides. päris ilus silmale vaadata.

ahjaa. ma söön kõike ja joon kõike. senini elus. ja mul pole enamasti õrna aimugi mida näost
sisse ajan. lihtsalt söön, esimene amps tihtipeale ettevaatlik, aga senini peab tunnistama,
söök on hea. ja seda lähen ma nüüd uuesti uurima. head isu, asko.

parafraseerides Trainspottingut: võtke suurim aiandusturg, mida te näinud olete, korrutage see kümnega (minupärast kasvõi sajaga) ja te ei jõua ikkagi kuhugi. kilommeetrite ulatuses on tee ääres miljonites pottides taimed, minule loomulikult võõrad, kui tundub, et põhiliselt mingisugused lilled. sõidad mööda teed, vaatad seda lillemerd ja mõtled: see rahvas peab lilli väga armastama. tõsi. igal pool tee ääres majade juures olevates vaimude majakeses on lilled. paljud neist näevad värsked välja. selles kuumuses! need ei saa vanad olla.

igasuguste ökokommuunide juurde kuulub peaaegu alati vaimse meeskonnatunde kasvatamise toiming. mingi lihtne ülesanne, mis peab seltskonnale õpetama tiimitööd ja ühtekuuluvustunnet. võtke ühte rivvi. pange üksteiste jalad külgipidi või üksteise alla kokku, nii et need igal hetkel puudutavad üksteist. s.t. ühe jalaga puudutad sa ühe nabri jalga, teisega teise. siis hakake kõndima mingi teatud vahemaa taha. jalad ei tohi kontakti kaotada. proovige nüüd niimoodi, organiseeritult astuda samme. eks mõningase harjutamise peale saate sellega hakkama.

okei. ja nüüd, enne lõpujoonele jõudmiste peatuge ja üritage puudutada seda joont üheaegselt s.t. kõigi üks jalg peaks jõudma jooneni samal hetkel. kui seltskonnas on u 10 inimest, osutub see üsnagi raskeks. uskuge. seda enam, et teie jalad on selle pingutuse peale muutunud täiesti higiseks, need libisevad ja pealegi on jalgadel valus kui teie naaber astub jalale kui samal ajal on jala all mõni oks. aga see on lõbus. pange Eestis inimesed üksteisi higiste jalgadega
nühkima!

loomulikult on vaja pärast seda rasket ülesannet mis kestab u pool tundi (vahemaa pole mitte üks kilomeeter vaid u 15 meetrit end loputada. jalutad dushinurka, viskad pilgu tualetti, juhuks kui vaja peaks minema, ja vastad et seal on pott, nagu vene ajal põranda sees, suur pott vee ja kopsikuga ja see on kõik. kuna ise ei suuda probleemi lahedada, pead pärast võimalikult väikese kohmetusega kelletki nõu küsima. veel on aega. kergelt jahutanult jalutad tagasi. paljajalu. mõnus on olla. mingi krabina peale keerad pead ja avastad endaast 2 m kauguselt seltsilisena umbes 2 meetrise mao. korraks vaatab ka tema sind, siis arvatavasti hinnanud sind 1. ohutuks 2. mitte söödavaks, liugleb loom oma teed. peas võitleb häirekell rahustava häälega, mis ütleb, et ei ole mõtet üritada asju hinnata senise taustsüsteemi järgi. (suutsin
hoiduda kasutamast sõna diskursus!)

kui rääkida bangkokist kui kontarstide linnast, siis loomulikult oskame mõelda pilvelõhkujate ja nende kõrval asuvate pooleldi puust, pooleldi plektist hüttide peale. samuti on teada, et siin kasvab ka tarbimine meeltu tempoga. inimesed tahavad endile autosid, mille kliimaseadmes puudub temperatuuri kangil punane osa. on vaid külm ja külmem, ilusaid riideid ja suuri
televiisoreid. millegipärast ei tulnud ma selle peale, et samamoodi võib ka siin end äkitselt
avastada kusgailt värskest, värvi järgi lõhnavast “lollidekülast”- üksteisega äravahetamiseni sarnased majad 20 meetriste õuelappidega maja ees ja tõkkepuuga väravad linnaosa servas. lähedal loomulikult suur supermarket. ja loomulikult linna servas. kui mõtlemaa hakata, on see loomulik, kuid esialgu ehmatab pildi sarnasus eestimaaga kergelt ära küll.

pühapäeval toimub bangkokis suur protestikogunemine. inimesed protestivad peaministri vastu, kes juhib riiki kui firmat. isiklikku firmat, nagu kirjutas Mai. nüüd tulevad tänavale inimesed, et protestida peaministri vastu, kes valiti sellele kohale tagasi vaevalt aasta tagasi. valimisi võita
on vist üsna lihtne kui sa oled juba pukis ja kui tegemist on vaese rahva ja ebademokraatliku maaga. milline riik peale shveitsi on demokraatlik? vaeseid polevat peaminister petnud, ta andvat raha paljude projektide jaoks, mis kohalikku elukest edendavad. aga seda peetakse häälte ostmiseks, mitte demokraatiaks. tuttav lugu kaugelt kodumaalt. homme tuleb siia Tai
kuulus munk ja kõnemees, kes räägib sotsiaalsest aktiivsusest ja enese õiguste eest võitlemisest. tundub kummaline teema siinses muidu nii rahulikus õhkkonnas. samas,
üks mees Birmast andis mulle broshüüri, kus räägitakse birma valitsusest, mis teenib energia müügiga armee jaoks raha. kui mu mälu mind ei peta, siis 40% eelarvest läheb armeele. NATO riigid oma 2,5% (kui ma ei eksi protsendiga) ei küüni sinna ligidalegi. praegune teema on selles, et valitsus tahab ehitada kahte suurt tammi mingi suure jõe peale, et rajada sinna hüdroelektrijaamad. et saadud energiaga rahastada sõjaväge. selleks on vaja ellimineerida kohalik elanikkond. saata üle piiri Taisse või muidu nende elu põrguks teha. huvitav oli vaadata
kahte eri kaarti, millest ühes oli toodud selle piirkonna sõjaväe garnisonide hulk aastatel 1992 ja 2004, teisel kohalike külade hulk. siit saab välja tuletada pöördvõrdelisuse seaduse mingi koefitsendiga, aga see see tabel on jube. kui mõelda, et iga täpikese asemel oli kunagi väike külake.

praegu tehakse väljas tai chid ja joogat, kuna ma olen mõlemas väga tumba, et mitte öelda, totaalselt eemal, ootan pisut enne kui sellega lähemalt tutvust teen. nad on siin selle koha pealt varajased, räägitakse ärkamisest kell 6, et mediteerida, siis kell 7 on joogaaeg. õnneks on see vabatahtlik ja vähemalt esialgu eelistan ma magamist. kui õnnestub. tahaks, et õnnestuks.

Nagu näha, on ka siin maja ees vaimude maja, ei saa nad sellest üle ega ümber. ei peagi saama.

See on maja Bankokis, kus ööbisin esimese öö

jah. see maa on kuum. sa loed enne reisi ilmateadetest, et siin on paeeval +35 kraadi, ueritad vaimu valmis panna, aga sellest pole tolku. enne maandumist kaeid tualetis, seistes enne seda pool tundi jaerjekorras teiste endasuguste paerast, vahetad paksud riided ohukeste vastu, lootuses olla paremini valmis astuma vastu troopilise palavusega, aga vahe on umbes selline, nagu vottes vastu mike tysonilt louahaaki poole jouga taeismatsu asemel. valgele inimesele on see igal juhul peaaegu surmav. ja vaadates neid meeletuid siniste pohjamaa kehade horde lennujaamas, jaeaeb vaegisi mulje, et white men, you are crazy. masohhistide armee!

siis, ueritades unustada endasugused lennujaamast ja lootes, et hajumine on olnud piisavalt tohus, loodad end Bangkoki suedalinnas erilisena tunda, oled sunnitud pettuma, sest sa ei ole sugugi ainuke valge uembruses, sinusuguseid eksootikanaeljas turiste voi pikemaks ajaks peatuma jaeaenud farange on igal pool. ja enamasti nad on rahulolevate naegudega. onneks ei jaeae neile mitte millegi poolest alla kohalikud taid, kes konnivad tihti ringi, moeoedaminnes end kusagilt peegeldavast aknast piieldes, kas koik on ikka vajalikus korras, naeol armas naeratus. isegi mitte otseselt sinule, vaid kogu maailmale suunatud ning tahes tahtmata saad sina sellest osa. nad ei ole kadedad. sina ka mitte.

bangkok. ma ei tea midagi sellest linnast, peale selle, et see on suur. ja kui miski on suur, voib sinna mahtuda palju erinevaid asju. seetottu polegi vaja imestada, et hulgud monda aega kusagil vaega vaega suures ostukeskuses, mille vahe vorreldes kodusnaehtutega on selles, et eesti ostukeskused on nagu suured padakonnad, mis losutavad kusagil pinnalaotusena meeletul maa-alal – siin selleist raiskamist ei ole, sa void ainsa pilguga hoomata ostukeskust tema erinevate
osakondadega. sest nad asuvad ueksteise all. voi peal. aga siis, lahkunud vaega peenest ja puhtast ostukeskusest, mis oma kaubamaerkidega minusugusele tarbimiskaugele inimesele midagi ei uetle, peale selle, et osasid nimesid olen kusagil kuulnud, avastad end paarkuemmend meetrit eemal kusagil kangialuses restoranis olut joomas, voi kui vaehegi kuumust eirates soeoeki sisse mahub, pardipraadi meega nuudlitega maiustamas. ja vaatamata steriilsusega harjunud silmale voorapaerasele raepakusele, on see soeoek maitsvam kui tsink plekk panges. ma arvan. sest mu koht on taeis ja seal on ruumi vaid kuelmale tai ollele. jaeaega, nagu siin kombeks, et jook liiga soojaks ei laeheks. seega tallinna rahvas peaks libistama rock-on-rocks olut

monusate soomude vahel ueritad mitte vaelja teha elevandipojast oma selja taga, kes noudlikult sulle oma londiga laeheneb ja keda toetavad suhteliselt pealetuekkivad abilised, kes tahavd sulle mingeid Londistele meelpaeraseid vidinaid maha mueuea. tutvustades sulle hungry elephanti. hmm. andku ise need palakesed elevandile. aga see koik kaeib kiire bangkoki elu juurde. onneks pole kellelgi aega pahane olla kui sa, tundmata endas soovi elevante, oigemini nende agaraid “abilisi” toita, kogu seltskonna viisakalt kuu peale saadad. kuell nad saavad oma ja sinule jaeaeb alles sinu raha, et seda rumalal kombel laiaks lueuea korvalasuvas inglise pubis inglasliku vaeaerikuse ja hinnaskaalaga. mis vordeliselt ollest saadud kergendusega, tekitab meeldivat kergust su rahakotis.

ja nueued lebad sa kusagil konditsioneeriga toas, viimane sellelaadne oige pikaks ajaks, sest nendes kuelakestes kuhu satud, pole sellist luksust oodata ja kuulatad oeoehaeaeli, mis koosnevad segust lapsepolvest tueuetuseni tuttavast reaktiivlennukimuerast reedeohtuses tartus ja ameerika filmidest tuttavatest dzunglihaeaeltest. aga see koik on ju bagkoki linna sees! ueritad end sundida magama, teades, et homme tuleb pikk ja raske paeev. veel raskem kui taenane. s.t
veel rohkem (avastamis)roomu.