Asko Tai reisi blogi

Senini on olemine iga päevaga aina paremaks läinud. suhtlemine läheb ülesmäge. krt, peab
olema ettevaatlik, et mingi aja pärast kolinaga alla ei saja. praegu on mõnus.

mäng: pange inimesed paaridesse, pks istuma, teine tema ette seisma, näod vastamisi. siis vaadake u 2 min teineteistele otsa. lihtsalt vaadake silma. ja jätke meelde, mida tunnete. pärast pange kõik tekkinud emotsioonid ühele paberile kirja. eraldi need, kes istusid neist kes seisid. siis vahetage kohad. vaadake uuesti üksteistele otsa. 2 minutit. pange taas kirja mida tundsite, kui on eelmisele nimekirjale midagi lisada. siis seiske püsti ja vaadake taas teineteisele otsa. hea on seda teha suhteliselt võõra inimesega, siis on reaktsioonid ehedamad. ka nüüd pange kirja emotsioonid. ja vaadake ning võrrelge neid. see mäng on võimust. kuidas inimesed seda tunnetavad ja kasutavad. või ei kasuta. oluline on tunnetada oma sisemist energiat, ilma selleta ei saa ka energiat (võimu) teistele jagada. ja teiste ÜLE valitsemine võtab seda maha.

täna toimus taas voor, kus me tutvustasime üksteistele oma kodumaid ja kultuure. see oli väga huvitav, kuulata inimeste käest nende kodumaa kohta. “mina olen pärist vanast head roiskuvast euroopast, meid on vähe, u 1 miljon…” jne. seltskond kuulab ja sa adud, et nad ka tegelikult kuulavad.

olen kindel, et kui meenutade mind mõni aeg tagasi kusaagil seltskonnas ja te mulle midagi
rääkisite, pidite tihti kordama, sest ma olin justkui unes. mida? küsisin kui vaatasite mulle otsa ja kui ma ei suutnud mälus linti tagasi kerida. siin on nii, et sind kuulatakse ja sina kuulad. ma arvan, et see opn üks väga oluline osa meditatsioonist – olla ärkvel. nojah, inimene on ärkvel kui temaga sünnib asju, mis teda huvitavad. ju siis oli kodumaal nii igav. pean tunnistama, et siin hindad üle väga palju asju oma elus. kohati hakkab kõhe kui palju me raiskame energiat asjade peale, mis ei paku meile midagi. millegipärast teeme seda ikka ja jälle. ma tean, et see jutt siin on üsna suur jura, ja tagasi tulles mugavdun ma üsna kiiresti tagasi, kuid kui sellest siin mitte midagi külge ei jää, pole mu elul mitte mingit mõtet. hetkel tundub kõik võimalik. et ka rahus on võimalik elada. kui ma oma lähedasi liiga tihti keskkonnaministeeriumi tuju rikkuma ei lase… endasse lastud
halba on palju raskem välja saada kui vältida selle imendumist. ja nii kõvadeks vennikesteks
ei saa meie küll eales, et suudame oma emotsioone kontrollida. mediteerides või ilma.

Asoki munkadel on mingi sekt, mille liikmed kasutavad maailma kõige kiiremat transporti -
paljaid jalgu. nad räägivad, et kõik muud liikumise vahendid on aeglased, sest nende kasutamiseks on keegi pidanud oma aega raiskama ja seega paigal olema. või peavad nad ise töötama, et saada raha nende vahendite ostmiseks. eriti hirmsad on autod, ja lennukid, sest nemad kasutavad meeletult teiste aega ja vabadust. hea mõttekäik.

kas eestis on võimalik savist maja ehitada? ma arvan, et on. aga on üks asi, millega peaks
arvestama. need majad ei pruugi kaua seista. eestlane tahab ehitada maja, mis kestaks mitu
põlve tagantjärele. mis on järjekordne kammits. kui suudaks olla nii palju vaba oma mõtteis,
et ehitad maja praktiliselt mitte millestki ja kui see vaikselt lagunema hakkab, ehitad uue.
vanale kohale. kasutades osaliselt samu materjale. kindlasti uurin selle savitelliste ja muude ehitsunippide kohta välja nii palju kui vähegi võimalik. täna vaatsin pealt, kuidas väikesed kolalsed riietesse topitud mehikesed kõrtest ja savist telliseid valasid ning neid päikese kätte kuivama panid. kusjuures, need majad ei ole hütid, neil on kõigil vundament ja mingisugune viimistlus. kui homme hommikul vara ärgata viitsin, teen pilte, siis on ilus valgus. homme õhtul läheme siit ära, pärastlõunal hakkame sõitma Chiang Maisse. rongiga. 13 tundi. õnneks on tegu magamisvaguniga. olen elevil.

mõtlesin, et ei tahaks kohe kuidagi olla enamike turistide nahas, kes tulevad siia Taisse
lihtsalt selleks, et end rikka läänlasena ümmardada lasta ja enda sinist keret kusagil turiste täis kuurortis pleegitada. selline mõtestatud reisimine tundub kuidagi nii palju lahedam. loomulikult võiks mõnegi päeva veeta kusagil linnas mõnes kohvikus külma õlut libistades. bangkokki tahaks ka veel näha. aga kui peaks valima, poleks sekundikski kahtlust. juba ainuüksi siinne toit on nii meeletult hea ja maitsekas, et see ajab juhtme kokku. ma ei väida, et mujal siin halba pakutakse, tean selle kohta liiga vähe. aga senini on kõik väga hea ja värske olnud. pun punis hakkame vist ise süüa tegema. täpselt ei tea, aga senini on nad ise vahetustega süüa teinud. kuigi keegi vist midagi koka kohta mainis küll… kui kellelgi on aimu, mida võiks neile siin pakkuda, andke teda, teeks neile eesti toidu õhtu. minule ei tule eriti midagi pähe. kõik tundub kuidagi mage. ja kole.