Asko Tai reisi blogi

mõne sõnaga ka Pun Puni köögipoolelt. ja tekkimisest.

Jo, selle komuuni üks asutajatest, on elanud üsna mitmekülgset elu. olnud farmer, siis kolinud linna, niimoodi mitu korda, käinud Bangkoki ülikoolis, selle pooleli jätnud, sest ta sai aru, et see ei ole eluks vajalik. (siin on kummalise kokkusattumusena enamik lääne rahvast käinud ülikoolis ja selle pooleli jätnud) Mingi hetk oli ta ka munk. aga siis leidis enda jaoks huvitava teema – ökoehitus ja mahepõllumajandus. ja nüüd on ta sellele pidama jäänud. Ta on 42 a vana, 15 a vanem kui Peggy. aga ta ütleb, et vanus ei tähenda midagi, seda enam, et ta kavatseb elada 120 aastaseks. ahjaa, suremisest. praegune aastaaeg on suremiseks popp. kui käisime sellel IWP organisatsioonil külas, oli kõrvalmajas matus. seal oli nii, et vana mees, muidu täiesti kõbus, ütles ükspäev, et kutsuge suguvõsa kokku, on aeg. suguvõsa kutsuti kokku, vanamees jättis kõigiga hüvasti ja suri. kõik. tundis, et on aeg ja läks. Jo rääkis, et see on üsna levinud siinkandis. seega tema peab veel kaua ootama. siin kestavad matused 3-7 päeva, sõltub rahakotist. selles väikekülas toimis lahe süsteem. igal kuul maksab külaelanik väikese summa raha matusefondi. ja kui ta sureb, võetakse sealt raha matuse jaoks. matus tähendab kõva möllu ja terve külarahva toitmist. ning loomulikult kutsutakse kohale mungad, kes surnukeha ära pühitsevad. uuem komme on ka kõva ilutulestiku kasutamine, et juhtida hingele teed taevasse. ilus.

Pun Puni põhiliseks sissetulekuallikaks on workshopid ja praktikandid. nendelt saadud rahade eest ostetakse peamiselt ehitusmaterjale. üks kuu siin paradiisis maksab umbes 200 eeku. selle eest saab süüa ja tööd teha. kui siin on ainult kommuunirahvas, ei kulu söögi peale peaaegu üldse raha. aastane sissetulek on umbes 20 000 eeku. terve kommuuni peale. küsisin selle meelega, et anda aimu, kui sõltumatuks rahast on võimalik muutuda kui osata enda ümbrust mõtestatult ära kasutada. loomulikult pole siin telekat filmide vaatamiseks, kuid on arvuti ja makid filmide ja muusika nautimiseks. pole jooksvat vett kraanist, kuid on oma tiik, kus saab ujuda ja on veega täidetavad tünnid, kust vett võtta pesemiseks. mäe otsas on suured betoontünnid, kuhu lastakse tiigist vesi ja see on voolikutega ühendatud umbes kümne väiksema mahutiga terve ala peal. ja ka korralik dushiruum on lähituleviku plaanis, seda hakkame me siin järgmine nädal vist ehitama. 20 tuhat krooni aastas umbes 10 inimese peale! tulevikus on plaanis keskenduda rohkem praktikantide kasutamise peale, sest neid on parem rakendada igapäevastesse toimingutesse ja see on stabiilsem. Põhieesmärk on maksimaalselt kasutada ära maad ja selle saaduseid. ja teha seda säästlikult. see on a&o. ise tehakse seepi, väetiseid, EM – efficient microorganisme (neist räägin hiljem), sütt, pigi putukatõrjeks, äädikat, loomulikult komposteeritakse kõik jäätmed ja väljaheited, tegeletakse sordiaretusega, plaanitakse kalakasvatust ja samas kanalis partide kasvatust ja ehitatakse kõik majad ise käsitsi. tundub meeletu töö? reaalselt kulub sellele keskmiselt 2-4 tundi päevas. jah. sa teed päevas paar tundi asjalikku tööd ja sellega varustad end piisavalt kõige eluks vajalikuga. kui ma sellest kirjutan, tundub mulle, et kas maailm on lolliks läinud või olen mina (ja siin elavad inimesed imelikud) ma tean väga hästi, et ma ise ei suuda võibolla kunagi muutuda nii lihtsaks, ja hoiduda kaasaegse elu mugavustest, aga ma annan ka endale aru, et see tarbimine, mida ma teen, on arulage. ja ma tean, et see ei tee mind sisimas õnnelikuks. kurat võtaks.

ELATUSTASE

sujuvalt jõudsin teemani, kus peaks rääkima ka Tai palkadest. Tuli välja, et siin on keskmine palk u 5000 eeku, vist üsna sarnane Eestile. Miinimumpalk on 1500 eeku, jälle vist sarnane Eestile. aga ma juba rääkisin odavatest hindadest. ja kütuseliiter maksab pisut alla 9 krooni. seega, saades sarnast palka, on kulutused väiksemad. muidugi, keskmine palk ei tähenda suurt midagi, sest ma ei saa võrrelda eesti tänavapilti tai omaga. siin tundub vaesus siiski laialadasem olema. ju siis saavad rikkad nii palju rohkem raha. aga ma pean neid suhteliselt rikkamateks. sest siin ei ole vaja niipalju rabeleda et endale peavari leida. kui sa just ei ela suurlinnas. kui vaadata neid maju ja võrrelda eesti elamutega, siis eestis elavad sellistes kanad. eile rääkisin pikalt Pooga, pisikese ja väga armsa Tai naisega. ta rääkis, et kui ta läheb mõne valge sõbraga kohvikusse või poodi, võetakse teda automaatselt kui selle mehe naist või kui prostituuti. Valged on popid, aga eelarvamused on sama popid. ja mulle tundub, et see koht lagastatakse ära nagu tasuta metsamajakesed Eestis.

EM – kasulikud mikroorganismid.

Me teame, et hea muld, mitte kemikaalide poolt ärapõletatud tumehall pulber, sisaldab u 5 miljonit mikroorganismi (MO) teelusika kohta. see sisaldab nii kahjulikke kui ka kasulikke organisme. siin tegeletakse aktiivselt kasulike mikroorganismide kasvatamise ja tarbimisega. me tegeleme sellega ka komposteerimisel. neid mo saab kasutada taimede kasvutingimuste parandmiseks, putukatõrjeks kui ka inimese seedekeskkonna ja tervise parandamiseks.

Kasulike mikroorganismid
- tekitavad huumust orgaanika komposteerimisel
- parandavad mulla kvaliteeti, sest seovad erinevaid osakesi omavahel toimivateks keskusteks (microagregate)
- kaitsevad juuri haiguste ja parasiitide eest
- säilitavad lämmastikku ja teisi taimede toitaineid
- vabastavad toitaineid aeglaselt taimele omastamiseks
- toodavad ensüüme ja hormoone, mis toetavad taime stressitaluvust ja kasvu
- lagundavad mulda sattuda võivat reostust (õli)
- parandavad vee imendumist ja hapnikuga varustamist
- aitavad tõrjuda kahjurputukaid
- piserdamisel suurendavad toitainete hulka lehtedes.

Siin valmistatakse MO kontsentraate enamasti köögijääkidest, seda võib teha mistahes orgaanikast. üks levinud MO lahus on Banaani MO. Retsept lihtsa MO valmistamiseks on enamasti sama.

Võetakse 3 osa orgaanilisi jäätmeid vm toorainet. (köögijääke, banaani, apeslinide jääke vms.)
lisatakse 1 osa magusainet. melassi või pruuni suhkrut (valget suhkrut ei tohi kasutada pleegiti tõttu)
segatakse see panges segi, lisatakse vett, u 7 osa. ja lastakse seista suletud nõus, et putukad ligi ei pääseks, kuid mitte umbselt.
lastakse seista paar nädalat. selleks ajaks peaks pinnale olema tekkinud hele kiht, mis on bakterid ja seened. meile näidati ka kuu ja aasta aega vanu segusid. ja uskuge või mitte, aga me jõime neid. aasta aega käärinud köögijääkidega täidetud nõust hägust vedelikku, mis ajaks tänapäeva steriilsusega harjunud inimesed öökima. ahjaa, nood ei sidaldanud suhkrut. michel kasutab neid ilma suhkruta. maitses nagu kange hapu vein või äädikas. tegin ka pilti. see ei ole isuäratav aga osad siin ise tarbivad neid segusid pidevalt, veega lahjendatult. ja vähemalt tänaseks pole ma oma sisikonda tagurpidi oksendanud…

kui teha MO segusid taimedele, on lihtsam kasutada magusainet, sest see kiirendab protsessi.

MO võib importida ka metsast. üks moodus on viia mingi toiduga nõu metsa ja lasta sellel seal seista kuni MO hakkab toitu sööma, siin kasutati keedetud riisi. teine ja lihtam meetod on kraapida kusagilt huumusrikkast kohast pinnast ja segada seda toitainetega, süsivesikutega. Mul on nüüd retsepte nii putukatõrje vahendite kui ka seedimist soodustavate MO segude jaoks, aga ei hakka teid kõigi nendega piinama.

Puiduäädikas (alustasime selle tegemist, õhtuks oli paarsada milliliitrit valmis)
Lihtsate vahenditega saab valmistada sütt ja puiduäädikat. sütt kasutatakse köögis söögitegemisel, see eraldab vähem suitsu ja annab head kuumust.
puiduäädikat kasutatakse kahjuritõrjeks ja haavade puhastamisel. süsi ja puiduäädikas tekib puidu põlemisel ilma hapniku juurdepääsuta.

puud pannakse põlema maa sisse kaevatud augus ja mingil hetkel see kaetakse õhukindlalt pinnasega, jättes ainult ühe ava suitsu ja puiduäädika eraldumiseks. võib ehitada ka kolde korstna, toru ja äädikakogumiskanaliga. enamasti kasutatakse toorest puitu, see pannakse ahju, lisatakse kuivi puid, nenega tõstetakse temperatuur üles ja siis suletakse õhukindlalt. suitsuava kaudu eraldub aur, suits ja äädikas. see kondenseerub korstnatorule. ja sealt saab seda koguda. puiduäädikas sisaldab ka tõrva, see tuleb välja setitada lastes vedelikul seista.

aku cinta kamu tähendab indoneesia keeles: ma armastan sind. seega kui satute indoneesiasse, siis oskate vähemalt natukenegi seda keelt. aga vaadake, et te seda tänaval esimesele ettejuhtuvaöe neiule ütlema ei hakka. nad on ju ikkagi moslemid.

Sillu palus rääkida, kui palju siin lapsi on, siin siis jutt sellest.

Olen maininud juttude keskel Tahni, kes on Peggy ja Jo poeg. Ta on 1,5 a vana ja hüperenergiline. põhiliselt tegeleb siin praegu tema kanseldamisega Peggy, aga kui me käisime näiteks raamatukogu ehitamas, majandas Jo poisiga ja Peggy ajas naistekaitse asja. ja loomulikult on Tahni hooldamisse kaasatud terve kollektiiv. s.t. söögipauside ajal käib laua taga paras möll. täna tuli Stephan metsast ja tal oli seljas raam, seljakoti moodi asi, milles Tahn magusasti tukkus. Peale Tahni on siin veel kaks plikat, u 5 kuused. üks neist (Phing) on nii paks, et selja tagant võib põskesid näha, aga muidu on ta lahe. naertab kogu aeg. nad moodustavad teisega plikaga laheda ansambli, sest too teine on üsna krimpsus näoga. see on vist lihtsalt näojoontest, aga ta tundub kogu aeg mossitavat. lapsed suhtlevad üsna vabalt kõigiga. kui kusagil on väljasõidud, siis võetakse beebid kaasa, pannakse matile ja nad tegelevad oma asjadega. milleks on tihtipeale vanemate terroriseerimine.
Phingi ema Kae on siia sattunud Ashrami kaudu. ta töötas seal, aga ei saanud eriti hästi inimestega läbi. kui ta jäi rasedaks, otsis ta kohta, kus olla. ja leidis selle Pun Punist. praegu ta lihtsalt elab siin. ja ei ole teinud plaane edasiseks eluks. Jo jutu järgi on ta sihuke “rebel” naine, kes ei sulandu hästi süsteemi, eriti kui see on lollakas, nagu meie mainstream maailm on. siin on ta väga lahe. ta tegi veepudelile paela, et ei peaks seda näppude vahel hoidma, ei tea, kas ta ahvis selle idee minu pealt… ja ta andis ka mulle ühe ilusa punase riba, batikatehnikaga kaunistatud. ükspäev võttis Kae oma beebi, toppis ta põue, istus võrri selga ja sõitis minema. sihukest pilti eestis ei näe. see naine on üldse kange mutt, kahjuks ei räägi ta eriti hästi inglise keelt.

Teise lapse nimi on Chanchao. tema vanemad elasid linnas, isal Notil oli probleeme alkoholiga ja vist ka uimastitega (on kokkulepe, et Pun Punis avalikes kohtades alkohoili ei tarbita, et mitte segada Noti) Joga tutvusid nad esimesel savimaja ehitamise workshopil. ja sellest ajast saadik on nad palju koos ökoehitusega tegelenud. kui Jo hakaks Pun Puni rajama, siis Not ühines, sest tahtis ka “normaalse” elu küüsist pääseda. Siin ta ehitab maju, vahepeal käib kusagil ära, teeb mõne koolituse ja tuleb tagasi. naine Unchalee hoiab põhiliselt last. lapsed on üsna vabal kasvatusel. ja neil pole minegid probleeme suhtlemisega. kas taide või välismaalastega. pidevalt saab näha pilti, kus keegi, näiteks üks habetunud ameeriklane hoiab väikest tai plikat ja ema tegeleb samal ajal millegi muuga.

HARIDUS

Tai koolisüsteem on nagu meilgi. pidevate reformide ikke all ägav ja üha linnastuv instants. maakoole pannakse kinni, et vähendada kulutusi. kuid sarnaselt eestile on ka siin maalastel transport kooli tasuta. ja koolid on korralikud. selle koha läheduses asub kolm kooli. kõige väiksem kool, mida Jo on näinud, on 40 lapsega, seega meie arusaama kohta täitsa korralik maakool, keskmiselt on maakoolides 300-400 last. viimasel ajal on üha rohkem hakatud rajama ka lasteaedasid, sest see annab lapsevanematele võimaluse paremini tööl käia, et oma pangalaene maksta ja kergemini süsteemi kinnistuda. ja lasteaiad on üsna popid. Kusagil maikuus on lastel kuu aega puhkust. Mitte 3 kuud nagu meil. Jo on selle peale tige, sest tema arust peaksid lapsed puhkama vihamperioodil (juuni-august), mil vanematel on palju tööd teha ja lapsed saaksid aidata. sellega oleks tagatud ka tihedam side maaelu ja pärandiga. praegu on puhkus suvel, mil pole eriti mingit tööd. ja lapsed lihtsalt logelevad. (ma räägin seda Jo, mitte enda mõtetena)

Uus suund haridusreformis on Child Centerite rajamine. see peaks ametlikult tähendama õppeasutust, aga Jo jutu järgi kujutab endast ühte suurt palagani. Idee on laste vabas kasvatamises, nende õppima mittesundimises. Võibolla on see midagi meie Waldorf kooli sarnast? igatahes ütles Jo, et õpetajatel pole neis keskustes enam midagi teha ja nad on segaduses, sest kui lapsel lasta vabalt olla, siis ta vabatahtlikult õppima ei hakka. enamasti.

Jo plaanib enda poega kooli mitte panna, vaid ise õpetada. ta räägib, et meie koolid ei õpeta lastele haridust, vaid voolib neid selle rumala tarbimisühiskonna mutrikesteks. Jo räägib, et selleks, et olla mingil alal HEA, ei ole vaja käia ülikoolis või muudes sarnastes instantsides. tuletan meelde, et tema maailma ei ole vaja suuri pankasid ja meeletuid finantsanalüütikuid, kes ei tegele muuga kui arvutavad välja skp tõusu ja muud sellist möga. inimesed ei vaja seda kõike. inimesed ei taha olla mingil alal mitte HEAD, vaid nad tahavad oma hariduse ja tunnistuste läbi saavutada mingit POSITSIOONI. seega plaanib Jo oma lapsele anda põhihariduse ise ja motiveerida teda võimalust mööda tegelema sellega, mis teda huvitab, ja mida ta tahab tegema hakata. mitte motiveerida teda selleks, et tõusta hierarhias mingile kõrgele kohale. ise õpetamine ei tähenda mitteõpetamist, see tähendab vajalike baasteadmiste andmist ja hilisemat igakülgset toetamist lapse valitud teemaga tegelemisel. ma saan väga hästi aru, millest ta räägib. olen temaga nõus, kuid ei ole veel valmis enda last niimoodi kasvatama. võibolla olen ma selleks ka liiga laisk. aga ma arvan, et kui mul tekivad järglased, panen nad ikkagi kooli. üskkõik, kas maa- või linnakooli. kasvõi selleks, et neist puhata.

Teema muutus.
Tänase päeva teema oli SEEMNETE SÄILITAMINE

me kõik teame, et maailma põllumajandust ruulivad suurfirmad, kelle ainus eesmärk on meile oma seemet pähe määrida, soovitavalt koos kemikaalidega. ja kuna nende lubadused põllumehele on nii ahvatlevad, enamasti räägitakse suurtest saakidest (mainimata keemiale tehtud kulutusi) ja palju paremast maitsest (mainimata toiteväärtuse vähenemist), astuvad paljud talumehed “lihtsamat” teed. monokultuure on ka lihtsam maha müüa, sest enamasti näevad need paremad välja. seega kaovad traditsioonilised ja antud koha tingimustega kohastunud sordid ja nende seemned tihtipeale jäädavalt. selle ärahoidmiseks on teadlikumad farmerid ja organisatsioonid moodustanud võrgustiku, kus tegeletakse süstemaatiliselt (ja natuke vähem süstemaatiliselt) seemnete uurimise ja säilitamisega. kohati tegeletakse ka suurfirmade seemnete geneetilise koodi lammutamisega, s.t. kasvatatakse omavoliliselt mitu põlvkonda ühte kultuuri ja üritatakse leida tekkinud mutatsioonidest paremaid isendeid. võrgustiku sees käib üsna tihe informatsiooni ja seemnepärandi vahetamine. ja see on sõltumatu kõikidest riiklikest institutsioonidest. sest riiklikud organisatsioonid sõltuvad rahastusest. kui tekib mingil hetkel liiga suur hulk seemneid, aga uusi külmikuid ei jõuta hankida, tuleb teha valik ja osada seemned ära visata või ära jagada. seda kasutavad mingil määral ära ka sellised siinsed aktivistid.

Seega on seemnete pärandi säilitamine väga oluline osa ka Pun Puni tegevusest. Siin käib aktiivne tomatite uurimine ja säilitamine. ka palju muid taimi on pideva uurimise all, kuid mina ei oska nende nimesid välja mõelda. niivõrd teistmoodi on siinsed aiakultuurid. Michel Spaan Hollandist on siinse seemnepanga projektijuht. Ta alustas 3 a tagasi tomatitega ja melonitega. kohati olid seemned 12 a vanad ja ta ei lootnud eriti heale tulemusele. praeguseks on 120 sordist säilinud u 80 sorti tomateid. näiteks täna eemaldasime seemend ühe tomati sordi ainsalt esindajalt. s.t. selle sordi tomatitest oli vilja kandnud üks taim ühe viljaga. napikas…

seemned eemaldatakse tomatist, lastakse paar päeva seista omas mahlas. see tekitab pungumise jaoks vajaliku seente ja mikroobide kihi. saab ka ilma, aga nii olla parem. siis seemned pestakse, kuivatatakse riidekotis ja hiljem pannakse külmikusse. kus neid võib hoida aastakümneid. külmik on täis seemneid, kõik muu lendab ametlikult välja. peale lastetoidu. (minu toodud odra- ja herneseemned on ka külmikus, need plaanib Michel külvata pärast vihmaperioodi).

loomulikult peetakse kõikide sortide üle arvet, selleks on raamat infoga iga sordi kohta. mina ei saanud nendest kirtseldustest loomulikult midagi aru. aga huvitav oli küll hoida käes tomatit, mis võib olla viimane sellest sordist maailmas ja ettevaatlikult seda seemnetest puhastada, üritades mitte ühelgi kaduma minna. ma maitsesin ka tomatite viljaliha ja nad olid erineva maitsega. mõnikord satuvad seemned Micheli valdusesse täiesti juhuslikult. Näiteks ühe peldiku tagant leidsime täiesti uhked ja tublid tomatid. süüa neid ei julge, aga seemneid saab. meie läheme mingi aeg külla kuulsale Asoki kommuunile, mis tegeleb samuti aktiivselt seemnetega. peale selle, et nad käivad peaminister Thaksini vastu protestimas.

piiiiks.
hommik. mõttetu. no mõttetu on nende aasia naistega pidutseda. õigemini, mõttetu on juua õlut, lasta end lõdvaks. sest, raisk, sa lähed magama kell 2 ja kell 6.30 hakkab siin selline pesula pihta, et seda on kuulda tõenäoliselt poole Himaalajani. kuna “vannituba”, ei saa seda sõna kasutada ilma jutumärkideta, tähendab seda kükitamise potti, kahte kraani seinal ja kahte tünni nende all, milles ujuvad kopsikud, siis tähendab pesemine parajat pladistamist. ja nad on kõik järjekorras. üritad esimest kahte ignoreerida ja silmi kinni hoidaa, aga siis saad aru, et see on lootusetu, sest kohe hakkavad nad süüa tahtma. nuudleid. nojah. ja siin ma nüüd siis olen. tige, unine, klapid peas. ja nuudlid keevad. kui ma täna ööseks peaksin chiang Maisse jääma ja kui me läheme õhtul linna peale, võivad nemad minu paerast kasvõi kuu peale magama kebida, mina lähen hotelli. kui vähegi raatsin. imelik. kell on u 8, aga ma pole
ikka veel otsustanud, kas jään veel üheks päevaks siia turistitsema ja raha raiskama või kebin Pun Puni vaikusesse ja kuuma, liikumatusse rahusse. otsustamiseks on aega kella 12 ni.

—
õhtul:

pärast tundidepikkust otsimist leidsime ühe väga mõnna võõrastemaja. asja teeb lahedaks see, et maja all on suur kohvik ja kuna see on rahvast täis, võib see olla hea koht. seega saab õhtul vabalt õlut libistada ja siis oma tuppa magama kobida. enne ma praalisin, et jään siia ainult juhul kui saan oma toa hotellis. ja siin ma nüüd olen. omaette vaikne tuba, tiivik möllab pea kohal, ma loodan, et ta alla ei kuku. ja ma maksin selle koha eest 60 krooni! krt, meil läks eile transpordi peale rohkem raha. Koha nimi on Daret ja see asub üsna südalinnas. see rajoon on ümbritsetud raamtupoodidega. ja netikohvik oli samas nurga taga. seega kõik mu lemmikud tsivilisatsiooni hüved on paari minuti jalutamise kaugusel. õllekas, raamtupoed, internett. ma olen vist eluga rahul.

homme tagasi Pun puni.

Chiang Mai
kui keegi küsiks minu käest, mida tähendab Chiang Mai, vastaksin, et see tähendab “rippuvate kirveste linn” jah, õhk siin on nii paks. iga hingesõõm tundub kui raske töö, üritada leida hapnikumolekule söögi, autosuitsu ja olmekeemia aurude vahelt. nii. ja nüüd lisa vürtsiks siia veel 35 kraadi sooja. siis ehk saad aimu, mida tähendab päevane jalutuskäik selles linnas. tuttavad pildid valgetest tolmumaskidest tänavaliikluses on siin kolmemõõtmeliselt olemas. slumm. meeletu sebimine. samas, midagi võluvat.

jalutad õhtusel tunnil mööda linna ja otsid kaardi peal lubatud iiri pubi. tead juba ette, et kui tahad Guinessi, pead selle eest välja käima üle mõsituse suure summa. “võtan mõne odava kohaliku õlle,” lubad endale. teades, et see on väga rumal enesepettus.
kui sa tuled Chiang Maisse, siis sa tahes-tahtmata satud mingi hetk Wororot turule. (ma loodan, et kirjapilt sai õige). nojah, ma ei kuku eriti tihti ostuhasarti, aga siin… pean ausalt tunnistama, ma oleks tahtnud osta pooled asjad siit turult. ainus mis lohutas, oli see, et naised olid veel rohkem hullunud. näpud on üsna väsinud nende suure riidekoti kandmisest. loll dzentelmen nagu ma olen
nii. sa oled päev otsa jalutanud selles linnas. võideldes kuumuse tõttu pealetükkiva peavaluga. astudes välja turult ja lootes, et jõuad tänavale, kus saad jalutada rahulikult sinna, kuhu näpuga oskad kaarti mööda osutada, pead pettuma. siin on kõik turg. okei, on rumal väita seda pärast ühepäevast jalutuskäiku südalinnas. kohe südalinna kõrvalt avastasime end näiteks mõnusast suburbiast. kummaline. aga ilus ja üllatavalt vaikne. aga nüüd südalinna tagasi. see on minu arust küll üks suur turg. seega, astudes välja suurest turust, avastad end valiku ees: kas valid kondimiseks autotee, kus vurab lugematu hulk mootorrattaid ja autosid (annaks jumal, et kapitalism siia oma autohullusega niipea ei jõua) või kitsas rajak kõnniteel, mis on täidetud kõikvõimalike ostulettidega. kõnnitee, kus võid 20 meetrisel lõigul rahuldada oma ostuhimu nii grillkana koibade, palstmassist plätude kui ka savist ahjukollete osas. sa üritad edasi jalutada. ja kangekaelselt otsida seda kuradi iiri pubi. vahepeal maandud väsinult seltskonnaga mingisse teeäärsesse kohvikusse, kus ühe seina ääres, lisaks külmkapile on laudade kõrval telekas ja voodi – väga huvitav kombinatsioon kodust ja baarist. ehee. tahaks ise ka niimoodi baari pidada. vedeled kodus voodis, vahid telekat. kui keegi sisse astub, pakud talle külmikust õlut ja soojendad eelnevalt küpsetatud kalakest. kui keegi loll astub sisse, on hästi. ei astu, pole ka hullu. peaks kodus veskisse projektijuhi tööle võtma, kes asja majanduslikult tasuvaks muudaks

lõpuks leiad selle iiri pubi. enne seda arutades kaaslastega, et kas seal on ikka interjööris punaseks peitsitud puitu ja mürkrohelised seinad, nagu ühes õiges iiri pubis peab olema. ehee. noh, mõningaste mööndustega võib kokkuleppeliselt väita, et see baarilett on punane ja see on peitsitud. viimati umbes 48 aastat tagasi. ja noh, need raudtrellid akna taga, need olid kahtlematult mürkrohelised. seega – iiri pubi. ja guinessi kang sillerdab leti tagant tuttavlikult vastu. veel mitte lõpuni alistunult võtad ette menüü ja võrdled õlle hindasid. halli sildiga kindel pohamakagarantii (Singha nimeline vist) maskab 32 krooni. heineken, you wanker – 37 eeku. nii. siis sa mõtled: “no kuulge, ma olen võibolla ühe korra elus chiang mais. kusagil nii kaugel aasias!” ja kõige lollim, mida sa sellel hetkel teha saad, on minna iiri pubisse ja osta üks guiness! ja üritades võluvalt naeratada, ütled: “one guiness, please, a pint, please.” hoolimata selle 55 kroonisest hinnast. tainapea. lohutad end mõttega, et oled ju ometigi palju ilusaid hilpe ostnud nii kuradi odavalt. tobe. aga mis teha, sinusuguse turisti jaoks on see masinavaerk siin käima lükatud ja raevuka järjekindlusega, nagu kärbes aknaklaasil, raiud sa ettenähtud
radasid sügavamaks.

siis astud pubist välja. ja peatud. kus ma olen? pilt on täiesti kardinaalselt muutunud. väikeste kauplusekeste uksed on suletud, alumiiniumist kardinad on akendele ette tõmamtud ja kõnniteed on täitunud uue turuga. erivaervilised tuled, riided, toit. võta aga. üritad enda silmad fookusest välja lülitada ja mitte asju vaadata. silme ees on udune virvarr, guiness su ajukäärude vahel annab oma panuse.

kuna rahvas on väsinud, võtame punase takso moodi masina ja küsime, palju maksab sõit meie öömajja. birma poisi abiga saame numbriks 120 eeku. hmm. päeval maksis sama ots 45 eeku. nojah. “pakume 250 bahti,” ütlen juhile. birma poiss on sunnitud tõlkima ja mõningase noogutamise järel avastame end selles autos kodu poole loksumas.

siin ootab mind betoonpõrand, sellele kokkuvolditud tekk ja see kuradi norskav birma tüüp! miks ma ei läinud hotelli?! loll blond. üksi ei tahtnud minna ja selle koha kõrval olev spa hotell küsib 1000 eeku voodikoha eest. noh, selle raha eest muditakse ka varbavahed läbi, aga ikkagi. jätaks varbavahed seekord mudimata ja raha taskusse. oleks siis raha taskus. proovige ise siia sattudes kainet meelt säilitada. võibolla on see sudu ja vine kunstlikult tekitatud, et turistile mingeid hullutavaid gaase sisse toppida ja neilt seeläbi rohkem raha välja pumbata. ja neid farange on siin lademetes. näod rohkem voi vähem päikese poolt ära
põlenud. mis siin veel hooajal sünnib??? Mai vast oskaks vastata. mina ei julge sellele mõelda. aga tahaks juba tagasi Pun Puni vaikusesse. Kurat, too koht on paradiis. maapealne. kahjuks ilma rock ‘n’ rollita. veel ei tea, mis homme saab. osad tahavad jääda siia ja külastada mõnda tantsukohta. oleks ehk huvitav astuda mõnest tai dnb kohast läbi. olen väga niru plaanide tegija, eks homne päev näitab.

Tukaw ja Eni, selle koha elanikud ja birma poisi (Sakalutu) sõbrad tõid just õlut ja krõpsu. pidu jätkub, kuigi need asiaadid ei oska juua. vähemalt mitte alkoholi. jõime pisut üle ühe õlle ja Sakalutu oli jummala shvipsis. ja nüüd on aeg mõnele tuduõllele. see betoonporand tuleb pehmeks juua.

laotud tellised kuivavad. tasutal tallavad naised segu müüri ladumiseks

uskumatu, aga tõsi, see on kahe tunni töö need seinad püsti panna.

loodimise suur kunst. voolikuga. ja täitsa töötas, nii palju kui vaja.

minu silmarõõm Ita.

naughty roosters, here we come!!!

Christian lõbustamas lapsi. ta mängib üsna hästi kitarri.