Asko Tai reisi blogi

IWP tähendab lahtiseletatult International Women’s Partnership for Peace & Justice. see on 4 a vana organisatsioon, mis võitleb naiste üiguste eest. kuigi nimi sisaldab süna rahu, ei paistnud mulle kui mehele see asi sugugi rahumeelne. aga eks ole asjasse segatud mu shovinistlikud eelarvamused. kuigi kontoris on raamaturiiul täis igasuguseid raamtuid, mille pealkirjad on näiteks:
pedagogy of the oppressed
wide awake
feminism for everybody
passion for peace jne

põhiliselt tehakse tööd aasia naiste gruppidega peamiselt Birmast, Kambodiast, Indiast ja Indoneesiast. Organisatsiooni eesmärk on muuta kultuuri, selle hierarhilist juhtimismudelit ja soolist rollijaotust. 8. märtsil, Rahvusvahelisel Naistepäeval toimus Chiang Mais suur miiting naistele, kus naised nõudsid endile võrdseid õigusi jne. ma ei taha seda kuidagi maha teha millega nad tegelevad, aga mina tundsin end seal ebamugavalt. sest ma olen mees. ja mul oli tunne, et mind vaadatakse kui mingit kurjategijat. pealegi ma ei usu võrdsusesse. vähemalt mitte sarnasusse, mehed ja naised ON erinevad. pealegi oleks palju lihtsam ja energiasäästlikum oodata natuke. mitte nõuda ja kakelda võimu pärast. mehed on angunii manduv
sugu, nad annavad varsti vabatahtlikult võimu naistele. aga see on minu arvamus. see demonstratsioon andis mulle võimaluse külastada Chiang Mai linna. homme, 10. märtsil läheme linna peale hängima. saan nati raha raisata ja õlut juua.

Põhjus, miks me siia naistekaitseorganisatsioonile külla tulime, oli nende raamtukogu ehitamine. neil on käsil savist raamatukogu ehitus. meie saabusime eile ja selleks ajaks oli tehtud teatud kogus telliseid. siis sätiti neist vundamedi renn, selle karkassiks pandi pambuse varre ribad ja valati betooniga üle. Täna hakkasime hommikul telliseid paigaldama. ja mul vajus karp lahti kui kiiresti see töö edeneb!!! uskumatu. kahe tunniga oli pool seinast püsti. kui oleks telliseid jätkunud, oleks täna seinad valmis ladunud. loomulikult hoiaks loodisobrad kätega pead kinni, aga tuletan meelde, et looduses pole sirgjooni! pärastlõunal sättisime paika aknaraamid ja ladusime ära viimased olemasolevad tellised. tööriistadeks olid kaks kõblast, labidas ning kaks haamrit. ja selle abil said seinad püsti. aknaraamide sättmiseks ehitati voolikust lood ja riputati nael nööri otsa – sellega kontrolliti vertikaalsust. ja nii see töö edenes. igatahes vägev kui kiiresti see maja kerkis. välisseinad said isegi saviga vooderdatud. see annab küll lootust, et võiks eestis üritada workshoppe korraldada, kus näidata inimestele selle ehitusmeetodi lihtsust. tegin hunniku fotosid, eks vast saab need kunagi üles.

kas ma juba söögist ikka rääkisin? see on jälle kuratlikult hea. taimetoit, aga keele viib alla. ja ma ei suuda hoiduda lisaportsu võtmast. õudne lugu, aga ma söön nii palju!