Asko Tai reisi blogi

Chiang Mai
kui keegi küsiks minu käest, mida tähendab Chiang Mai, vastaksin, et see tähendab “rippuvate kirveste linn” jah, õhk siin on nii paks. iga hingesõõm tundub kui raske töö, üritada leida hapnikumolekule söögi, autosuitsu ja olmekeemia aurude vahelt. nii. ja nüüd lisa vürtsiks siia veel 35 kraadi sooja. siis ehk saad aimu, mida tähendab päevane jalutuskäik selles linnas. tuttavad pildid valgetest tolmumaskidest tänavaliikluses on siin kolmemõõtmeliselt olemas. slumm. meeletu sebimine. samas, midagi võluvat.

jalutad õhtusel tunnil mööda linna ja otsid kaardi peal lubatud iiri pubi. tead juba ette, et kui tahad Guinessi, pead selle eest välja käima üle mõsituse suure summa. “võtan mõne odava kohaliku õlle,” lubad endale. teades, et see on väga rumal enesepettus.
kui sa tuled Chiang Maisse, siis sa tahes-tahtmata satud mingi hetk Wororot turule. (ma loodan, et kirjapilt sai õige). nojah, ma ei kuku eriti tihti ostuhasarti, aga siin… pean ausalt tunnistama, ma oleks tahtnud osta pooled asjad siit turult. ainus mis lohutas, oli see, et naised olid veel rohkem hullunud. näpud on üsna väsinud nende suure riidekoti kandmisest. loll dzentelmen nagu ma olen
nii. sa oled päev otsa jalutanud selles linnas. võideldes kuumuse tõttu pealetükkiva peavaluga. astudes välja turult ja lootes, et jõuad tänavale, kus saad jalutada rahulikult sinna, kuhu näpuga oskad kaarti mööda osutada, pead pettuma. siin on kõik turg. okei, on rumal väita seda pärast ühepäevast jalutuskäiku südalinnas. kohe südalinna kõrvalt avastasime end näiteks mõnusast suburbiast. kummaline. aga ilus ja üllatavalt vaikne. aga nüüd südalinna tagasi. see on minu arust küll üks suur turg. seega, astudes välja suurest turust, avastad end valiku ees: kas valid kondimiseks autotee, kus vurab lugematu hulk mootorrattaid ja autosid (annaks jumal, et kapitalism siia oma autohullusega niipea ei jõua) või kitsas rajak kõnniteel, mis on täidetud kõikvõimalike ostulettidega. kõnnitee, kus võid 20 meetrisel lõigul rahuldada oma ostuhimu nii grillkana koibade, palstmassist plätude kui ka savist ahjukollete osas. sa üritad edasi jalutada. ja kangekaelselt otsida seda kuradi iiri pubi. vahepeal maandud väsinult seltskonnaga mingisse teeäärsesse kohvikusse, kus ühe seina ääres, lisaks külmkapile on laudade kõrval telekas ja voodi – väga huvitav kombinatsioon kodust ja baarist. ehee. tahaks ise ka niimoodi baari pidada. vedeled kodus voodis, vahid telekat. kui keegi sisse astub, pakud talle külmikust õlut ja soojendad eelnevalt küpsetatud kalakest. kui keegi loll astub sisse, on hästi. ei astu, pole ka hullu. peaks kodus veskisse projektijuhi tööle võtma, kes asja majanduslikult tasuvaks muudaks

lõpuks leiad selle iiri pubi. enne seda arutades kaaslastega, et kas seal on ikka interjööris punaseks peitsitud puitu ja mürkrohelised seinad, nagu ühes õiges iiri pubis peab olema. ehee. noh, mõningaste mööndustega võib kokkuleppeliselt väita, et see baarilett on punane ja see on peitsitud. viimati umbes 48 aastat tagasi. ja noh, need raudtrellid akna taga, need olid kahtlematult mürkrohelised. seega – iiri pubi. ja guinessi kang sillerdab leti tagant tuttavlikult vastu. veel mitte lõpuni alistunult võtad ette menüü ja võrdled õlle hindasid. halli sildiga kindel pohamakagarantii (Singha nimeline vist) maskab 32 krooni. heineken, you wanker – 37 eeku. nii. siis sa mõtled: “no kuulge, ma olen võibolla ühe korra elus chiang mais. kusagil nii kaugel aasias!” ja kõige lollim, mida sa sellel hetkel teha saad, on minna iiri pubisse ja osta üks guiness! ja üritades võluvalt naeratada, ütled: “one guiness, please, a pint, please.” hoolimata selle 55 kroonisest hinnast. tainapea. lohutad end mõttega, et oled ju ometigi palju ilusaid hilpe ostnud nii kuradi odavalt. tobe. aga mis teha, sinusuguse turisti jaoks on see masinavaerk siin käima lükatud ja raevuka järjekindlusega, nagu kärbes aknaklaasil, raiud sa ettenähtud
radasid sügavamaks.

siis astud pubist välja. ja peatud. kus ma olen? pilt on täiesti kardinaalselt muutunud. väikeste kauplusekeste uksed on suletud, alumiiniumist kardinad on akendele ette tõmamtud ja kõnniteed on täitunud uue turuga. erivaervilised tuled, riided, toit. võta aga. üritad enda silmad fookusest välja lülitada ja mitte asju vaadata. silme ees on udune virvarr, guiness su ajukäärude vahel annab oma panuse.

kuna rahvas on väsinud, võtame punase takso moodi masina ja küsime, palju maksab sõit meie öömajja. birma poisi abiga saame numbriks 120 eeku. hmm. päeval maksis sama ots 45 eeku. nojah. “pakume 250 bahti,” ütlen juhile. birma poiss on sunnitud tõlkima ja mõningase noogutamise järel avastame end selles autos kodu poole loksumas.

siin ootab mind betoonpõrand, sellele kokkuvolditud tekk ja see kuradi norskav birma tüüp! miks ma ei läinud hotelli?! loll blond. üksi ei tahtnud minna ja selle koha kõrval olev spa hotell küsib 1000 eeku voodikoha eest. noh, selle raha eest muditakse ka varbavahed läbi, aga ikkagi. jätaks varbavahed seekord mudimata ja raha taskusse. oleks siis raha taskus. proovige ise siia sattudes kainet meelt säilitada. võibolla on see sudu ja vine kunstlikult tekitatud, et turistile mingeid hullutavaid gaase sisse toppida ja neilt seeläbi rohkem raha välja pumbata. ja neid farange on siin lademetes. näod rohkem voi vähem päikese poolt ära
põlenud. mis siin veel hooajal sünnib??? Mai vast oskaks vastata. mina ei julge sellele mõelda. aga tahaks juba tagasi Pun Puni vaikusesse. Kurat, too koht on paradiis. maapealne. kahjuks ilma rock ‘n’ rollita. veel ei tea, mis homme saab. osad tahavad jääda siia ja külastada mõnda tantsukohta. oleks ehk huvitav astuda mõnest tai dnb kohast läbi. olen väga niru plaanide tegija, eks homne päev näitab.

Tukaw ja Eni, selle koha elanikud ja birma poisi (Sakalutu) sõbrad tõid just õlut ja krõpsu. pidu jätkub, kuigi need asiaadid ei oska juua. vähemalt mitte alkoholi. jõime pisut üle ühe õlle ja Sakalutu oli jummala shvipsis. ja nüüd on aeg mõnele tuduõllele. see betoonporand tuleb pehmeks juua.