Asko Tai reisi blogi

Kui ma siia maale tulin, sain kohe lennujaamast väljudes kuumusega vastu pead. “See ei ole voimalik!” mõtlesin. Kuidagi tuli aga pihta hakata ja nii ma siis üritasin kuumust ignoreerida või sellega toime tulla. Päeva ajal elasin õhtu ootuses. Sest kell 7 õhtul muutus olemine talutavaks, siis ma justkui ärkasin ellu, parimad hetked päevast. Ja hommikul kannatas hingata kella 9ni.

Head ajad on möödas. Ma ei tea kui kuum on siin õhk päeval. Ma ei julge teada tahtagi. Igatahes ma mõnikord naljaga pooleks unistan põrgust ja headest jahedatest väävlilvannidest. Täna käisin kastmas ja kell 7.30 võtsin juba särgi seljast, sest olemine läks nii kuumaks. Ja eile õhtul lõõtsutasin kel 24 ikka veel. s.t. Enam ei saa elada õhtute nimel, mil ma saan jahtuda maha päeva kuumusest. Ainus, mis tahet üleval hoiab, on mõte, et see kõik saab kahe nädala pärast läbi ja ma saan taas hingata sisse eesti jahedat õhku.

Ehitamine käib täie hooga. Tulevase tualeti seinad on püsti, täna teeme natuke katust ja homme jätkub selle ehitamine. Täna on ametlikult puhkepäev, aga minu jaoks tähendab see kõige asjalikumat tööpäeva, sest õhtul pean süüa tegema. Eesti sööki. Eesti sööki my ass! Siin ei ole võimalik saada hapukoort, kuidas sa teed eesti sööki ilma hapukooreta????
Üritan teha mulgiputru, kanakastet (see tähendab minu jaoks esimest korda siin mingit liha peale kala) porgandisalatit küüslauguga (kuna juustust pole mõtet unistadagi, jääb see lisamata) ja tomatisalatit. Mingit rukkileiva moodi asja teeme ka, aga päris leib see vist olema ei saa. Kuna need pätid siin ei raatsinud mulle piisavalt jogurtit tuua, lasin täna ise seda lisaks kohale tassida. Võibolla pean selle ka ise kinni maksma. Pätikari See on isegi eesti mõistes kallis lõbu. Sest 1,5 l jogurtit, tõsi küll väikestes pakkides ja pakike võid maksab kokku 50 eeku. Aga ma keeldun sööki üle t… tegemast. Ka Taimaal.

Lonely Planeti jutu järgi on mägihõimude külastamine üks popimaid tegevusi turistide seas Chiang Mai piirkonnas. Paljud reisibürood korraldavad mitmepäevaseid tuure küladesse, kus elatakse veel traditsiooniliste kommete kohaselt. See meenutab natuke vist loomaaia külastamist. Minule vähemalt. Ja nüüd tegime seda ka meie. Selle vahega, et meile räägiti natuke põhjalikumalt elust siinses külas ja metsades.

Pati Joni on mees, kes tegeleb väga palju mägirahvaste eluviisi õigustamise, selgitamise ja propageerimisega. Ta omab üsna põhjalikke teadmisi vanadest traditsioinidest ja suudab neid teha arusaadavaks ka ametnikele. Suuresti tänu tema ja VVO-de tegevusele hakkab tekkima mingi lootus, et valitsus leiab võimalusi nende hõimude tegevuseks.

Mägirahvaste võitlus

Kui võtta ette selle Aasia piirkonna kaart ja vaadata Taid ja tema naaberriike metsastumise koha pealt, tekib huvitav pilt. Tai on justkui põllulapp keset metsi. Sama paljas on ainult Vietnam, aga tema ja Tai vahele jääb metsane Laos. See vaatepilt tekitab üsna teravalt küsimuse, mis siis juhtus? Kuigi Tai rahvas on väga uhke fakti üle, et seda maad pole kunagi lääne inimeste poolt koloniseeritud, ei saa seda päris üheselt võtta. Poliitiliselt oli Tai küll sõltumatu, kuid majanduslikult seoti ta üsna tihedalt inglastega, kes selle tollal üsna metsastunud riigi kenasti paljaks pügas. Nagu ta enda saarekese peal juba varem oli teinud. Tänapäeval on põhilised metsamassiivid säilinud ainult riigi lääneosas – seal kus on mäed, looduskaitsealad ja vanad hõimud. Metsikuid hõime süüdistatakse metsa hävitamises. Selles, et nad jätavad endast maha laastatud looduse. Kuid kui vaadata metsakaarte, kuidas saab olla võimalik, et mets on säilinud ainult seal, kus seda "laastatakse", kuid mitte seal, kus elavad "kultuursed" inimesed?

Joni jutu järgi on rahvusparkide puutumatuse säilimine jäämäe veepeale osa. Tegelikult tahavad Bangkoki ärimehed neid metsi enda valdusse saada, et need siis rahaks teha. Ja seetõttu tehakse aktiivset kihutustööd, et saata laiali väikeseid külasid. Teine probleem on see, et riik tahab omada 25% riigi metsadest, et seda oma kontrolli all hoida, kuid külakesed ei võimalda seda saavutada. Tihtipeale on need okupeeritud väikeste hõimude poolt Birmast. Birmas seda probleemi pole, seal aetaksegi külad lihtsalt laiali, enne seda pannakse veel tasuta töölegi. Tai on natuke tsiviliseeritum. Pati Joni tegelebki põhiliselt sellega, et üritab valitsusele selgeks teha nende eluviisi loodussõbralikkuses. Selles, et nende poolt viljeletav rotational põllumajandus on loodussõbralik, sest ei kasutata kemikaale ja maale antakse aega taastuda ja võsastuda, mis hoiab ära pinnase erosiooni.

Teine oluline funktsioon on koondada ühtseks jõud erinevad külad ja VVO-d, mis on hõimudele appi tulnud. Joni jutu järgi peaks iga maaomanik kasvatama metsa. Vähemalt 10/% oma maast. Pole vahet kui suur on see maa, vähemalt 10% peaks olema metsa all. Et toota hapnikku, säilitada mitmekesisust ja tekitada head atmosfaeaeri inimeste ümber. Joni teiseks oluliseks tööks on tuua noored tagasi külla. Sarnaselt eestile tahavad ka siin noored ennast linnades teostada, teha karjääri ja osta asju. Joni üritab seda vältida, mõjutades laste mõtlemist koolieas. Ta käib koolides õpetamas lastele traditsioonilisi tarkusi metsadest, loodusest. Samuti korraldatakse näiteks moogatantsu koolitusi. Moogatants on vana võitluskunstist välja kasvanud tants, mida õpetatakse põlvest põlve noortele. Kuna see on niimitmekesine, saab õpetamise õiguse see, kes on ise õppinud vähemalt 7 meistri juures.

Joni väidab. et varem või hiljem tulevad inimesed külla tagasi. Sest siin on nende juured ja koht. Ja see välise maailma ahvatlus on lihtsalt üheks etapiks inimeste teadlikkuses.

Vanad tavad

Pagajo hõimul on väga huvitavad tavad seoses laste sündidega. Umbes 70% puhul sündidest teatakse lapse sugu ette. Seda aitavad unenäod, mida nähakse ja kust saadakse vihjeid. Külas on ämmaemand, kes on vastu võtnud üle 350 lapse, kuid nüüd hakkab riikliku meditsiinikeskuse propaganda vilja kandma ja küla haigla hakkab etendama üha tähtsamat osa kohalike ravis. Veel 17 a tagasi oli haigla põhiliselt tühi, sest elanikud ravisid end ise taimede abil ja tarkade juhendamisel. Nüüd hakkab usk haigla kõikvõimsusesse seda traditsiooni muutma. Joni räägib sünge loo naisest, kes läks pärast lapse kodus sünnitamist haiglasse, et munasarjasid kinni lasta siduda, sest ta ei tahtnud enam lapsi. Haigla arst, kuulnud, et naine oli kodus sünnitanud, sõimas naise näo täis ja käskis lapse haiglasse ülevaatusele tuua. Senini terve laps viidi haiglasse, kus teda hakati kohe uurima ja talle kaitsesüste tegema. Selle kõige tagajaerjel laps suri. Arstid ei osanud muud kui õlgu kehitada. Kui laps sünnib, pannakse nabanöör puhtale söetükile. Kuna süsi on põletamise läbi steriliseerunud ja ta on nii imav, siis sealt nakatust ei saa. Bambusetükk murtakse pikuti pooleks, selle sisekülg on terav nagu zilett. Ja selle steriilse siseküljega lõigatakse nabanöör läbi. Nabanöörist lõigatakse tükk, mis riputatakse lapsele kaela. Laps kannab seda ehtena kaelas. Saades täiskasvanuks on kombeks see vahetada oma armastatu kaelaehtega, niimoodi sidudes enda vaimu  kogu eluks.

Metsas jalutades võib näha puid, mille külge on seotud bambuse tüve jupid. Need puud on vaimude puud. Tükk vastsündinu nabanöörist pannaks bambuse torusisse ja seotakse kindla puu külge. Selle puu valib välja küla tark või lapse isa. Sellest puust saab selle lapse puu, tema vaim ja puu vaim seotakse. Loomulikult ei tohi seda puud keegi maha lõigata. Kui see bambusekarp on puu külge seotud, võetakse puukaigas ja puudutatakse seda karpi. Selle kaikaga puudutatakse lapsega seotud asju, justkui tutvustades vaimule neid asju. Seda kasutatakse ka lapse mõõtmisel. Hiljem kui laps kasvab vanemaks, on see puutuekk talle mänguasjaks.

Lapse naba külge jäänud nabanööri tükk kukub mingi hetk ära. See on lapse elus väga tähtis sündmus. Sel paeeval pannakse lapsele nimi. Kui sel päeval tuleb külasse keegi võõras, pannakse lapsele tema nimi. (Kui Jonile nimi pandi, käis 2. Maailmasõda  ja küla oli täis jaapanlasi. Nimi pandi jaapanlaste hüüdsõna järgi – Joni). Sel päeval kustutakse külla ka kõik lapsega seotud vaimud. Hõimu uskumuse kohaselt on igal inimesel 37 vaimu. Neist 5 on inimese kehas: pea kohal olevas lõhes on mõtlemise vaim. Südames on kaks vaimu – looma (tume) ja inimese (hele). Kätes on samuti kaks vaimu – vasak on seotud religiooni, parem  looduse ja välismaailmaga. Ülejäänud 32 vaimu on väljaspool, loomad, taimed. Nende abil seotakse inimene looduse ja keskkonnaga tihedalt ära. Sest kahjustades loodust, kahjustad ennast, austad enda ümbrust, saad austust vastu. Selles valguses vaega loodussobralik religioon.

Kuigi kui rääkida religioonist, siis nad on rohkem kristlased – läänest tulnud misjonäride aktiivsuse tagajärjel. Kui ma selle peale mõtlen, tekib mul viha misjonäride vastu. Ma absoluutselt ei tolereeri neid kuradi ,,heategijaid" kes end igale poole sisse immutavad ja kohalikku vaimuelu enda paerandiga ,,rikastavad" eriti häirib mind ristiusu kahepalgelisus selles küsimuses. Teised levinumad religioonid nii aktiivse lobitööga ei tegele või teevad seda avalikult, aga ristiusus käib see kuidagi nurga taga. Tahate näidet? Palun. Pärast eelmise aasta tsunamit tormasid kriisikolletesse appi igasuguseid abiorganisatsioone. Teiste seas ka palju kristlikke grupeeringuid. Nende eesmärk oleks olnud idee järgi pakkuda abi kõigile vajajaile, kuid reaalsuses tehti seda valikuliselt. Seda enam. Paljudel juhtudel pakuti abi juhul kui hädaline end ristida laseb. Ma arvan, et sellega võisid tegeleda ka islami organisatsioonid, aga see ei vähenda sugugi ristiusu kahepalgelisust. Minu silmis. Vabandan kui see kedagi riivab, aga ma ei ole religioonide suhtes eriti tolerantne. Sest nad on maailmas nii paljus halba korda saatnud, kasutades lihtsameelseid, kes siis mingi iseenesest õilsa eesmärgi nimel kurja korda saadavad.

Vaevalt, et kusagile Birma voi Tai mägikülla oma uhket raamatut tutvustama rännanud misjonärike annab endale aru, et kui sa oma religiooni siin maha müüb, hävitab ta sellele kohale omase uskumuste ja tavade pärandi. Aga noh, eks ka selles maailmas kehtib olelusvõitlus ja ju siis on need religioonid niivõrd palju vitaalsemad. Ehk siis agressiivsemad.

Songkran – veepidu põua ajal. Nädala pärast algab Tais uus aasta. Juba praegu ripuvad paljudes kohtades sildid Happy New Year – pagana kummastav vaatepilt neile, kes on harjunud neil siltidel nägema kui mitte päris – siis vähemalt kunstlund. Tais tähendab see suurt veepidu. Inimesed on tänavatel ja kallavad üksteist üle veega ja talgiga. See olevat eriti populaarne just Chiang Mai kandis. Ja järgmiseks nädalaks saab sellest üks suur veepark. Võibolla lähen seda ise ka vaatama kui transpordi saan. Aga ajalooliselt on selle veepeo taust vaega kaval. Joni rääkis, et see on kuivaperioodi kõrghetk. Inimestel on vesi otsa saanud. Põllud kuivavad ja see tekitab palju pingeid. Inimesed võitlesid vee pärast. Selle vältimiseks on kavalad taid välja mõelnud veepüha. Kus inimesed üksteist ja iseendi emotsioone jahutavad. See on väga oluline püha pingete maandamiseks. Sest sa ei laehe kaks nädalat pärast oma naabriga pidutsemist ja talle vee pähe kallamist temaga vee pärast kiskuma. (Noh, naabrivaenlasest eestlasele on see muidugi käkitegu, aga taid ei ole nii vaenulik rahvas.) Ja siis on vihamperioodini jäänud piisavalt vähe aega, et selle pärast on rumal sõdima hakata.  Kaval ja armas rahvas. Kui eelmisel pühapäeval rattaga netipoes käisin, sain nii positiivse elamuse, et see kaalus kuhjaga üles kuumusest saadud kurnatuse. Igal pool inimesed tervitasid mind ja lehvitasid. See oli väga armas. Eks näis, mis tänane päev toob. Kuumus on sama.

Äksidente juhtub siingi. Iga kord, kui ma seda silda ületasin, mõtlesin, et küll see ükskord laguneb. Nii juhtuski. Not läks kuelast laenatud autoga joogivett tooma ja sild lagunes ära. Aga noh, siinkandis ei tähenda see midagi. 15 min sai sild parandatud. Järgmise korrani. Kohati mind häirib see liigne (minu arust) lohakus. Kuivõrd lohakus saab liigne olla. See on vist pigem usinuse puudumine. Siin olen mina kohati liiga virk -  (näiteks arbuusipeenrale, kuhu mina paneksin 8 ämbrit vett, paneb Abby kõigest 2. Igal hommikul kallan ma maha umbes 700 l vett) aga ärge seda nüüd kohe siis üheselt võtke

Mägiteel ronisid osad seltskonnast auto katusele. Seal raamil istudes olla mõnus olnud. Ja sõit pidi tunduma piisaval tohutu, sest nad leidsid aega ka pildistamiseks. Autos sees istudes tundus see hullumeelsus, sest mägitee oli oma ohtlikkuses üsna filmilik. Autojuht pidi pidevalt tuututama pimedates kurvides ja kui tagasiteel oksepausi tegime (pool seltskonnast jäi merehaigeks) saime piduriklotside kärsahaisu tunda. Ja näha.

Pati Joni jutustamas oma kõlast. Ja sellest kuidas ta pidevalt peab maid jagama valitsusega, mis tahab nende traditsioonilist elulaadi piirata. Kuna ta ei rääkinud praktiliselt üldse inglise keelt, pidi Jo teda tõlkima. Joni rändab väga palju ringi, sest ta üritab aidata võimalikult paljusid ning tegeleb lisaks ametnike selgitustööle ka noorte maaelu juurde tagasi toomisega. Loomulikult on ka siin külas tendents läänestumise suunas. Kuigi ehk veel pisut mahedamalt. Kuid siiski.

Tai korgeim mäetipp, umbes 1700 m merepinnast, meist u 30 km kaugusel. Umbes 600 aastat tagasi. Toimus siin suur maavärin, mille tagajärjel praeguse küla kohal elanud rahvas hävis peaaegu täielikult. Ja alatiseks murdus mäe küljest lahti kalju, mis nüüd tekitab mäest mulje kui magavast mehest. Eestis tembeldataks see koheselt mõneks jaerjekordseks Kalevipoja sängiks. Pole raske arvata, keda see kuju tai rahvale meenutab.

Joni oma põllulapi värava ees. Kui ta selle maalapi endale omasel viisil rajas, oli naine alguses väga mures, sest nende põllulapp ei näinud üldse nii ilus välja kui naabritel. Aga Joni jäi endale kindlaks. 15 aastat tagasi oli selles külas suur ikaldus, sest vihma eriti ei sadanud. Külarahvas pidi minema linna riisi jaoks raha laenama. Joni läks oma metstukka ja korjas pähkleid. Pärast seda vaadatakse tema maalappi pisut teise pilguga.

Millega tegu? Ei ole hõre mets. Ei ole puisniit. Hoopis põld on. Siin kasvatatakse vihmaperioodil köögivilju, tsillit ja ürte. Joni süsteemi järgi on maa jagatud kolmeks. Esimene tsoon on pold, kus kasvatad oma köögivilju, teine tsoon on viljapuude jaoks ja kolmas, kõige suurem, on mets. Põllu- ja puude tsoonis karjatatakse ka loomi, kes hoolitsevad võsastumisest hoidumise eest ning väetavad põldu. "Lazy farming," ütleb Joni ise enda põllumajandamise kohta.

Üks puu, mida Joni kasvatab põllu- ja viljapuude tsoonis. See on väga vastikute okkaliste võsudega, puu võib koos kõigi võsudega ja tütarpuudega olla 300 m pikkune. Või laiune, kuidas asjale läheneda. Siin kasvatatakse selle puu abil loomi – et neil ei tekiks halba harjumust end vastu puid nühkida. Jah, selle puu lähedale ei taha sattuda. Läheb tükk aega enne kui okaste kueljest vabaks saad. Puud kastetakse esimesed 2 aastat. Selle jaoks kasutab Joni, laisk mees, bambusetoru, mille all otsas on auk. Kallab toru vett täis ja see vaikselt tilgub puu juurtele. Kuigi see puu tundub enamikele võõras, pole see ka meile päris tundmatu. Vähemalt selle nime poolest. Sellest puust tehakse palju mööblit. Hakkab koitma? Jah, rotang mööblit…

Joni oma metsas. Viimasel ajal on see üha populaarsemaks saanud ka külaelanike seas, sest kohe küla külje all on metsatukake, kus on hea olla. Ja puid on siin väga mitmekülgseid. Meile näidati vähemalt 4 erinevat puud, mille koort kasutatakse riiete värvimiseks. Rääkimata erinevatest puudest, mille koor on energiarikas või mille pähklid on söödavad. (Puu istutamine – kaevad augu ja jätad selle kaheks aastaks seisma. Sinna kuhjuvad lehed, mis tekitavad huumust. Siis viskad natuke sõnnikut peale ja saadki puu jaoks hea aseme) Huvitav, kas ka eesti metsast võib saada praktiliselt kõike eluks vajalikku? Aga see mets oli u 100×100 m suur…