Asko Tai reisi blogi

Kui ma siia maale tulin, sain kohe lennujaamast väljudes kuumusega vastu pead. “See ei ole voimalik!” mõtlesin. Kuidagi tuli aga pihta hakata ja nii ma siis üritasin kuumust ignoreerida või sellega toime tulla. Päeva ajal elasin õhtu ootuses. Sest kell 7 õhtul muutus olemine talutavaks, siis ma justkui ärkasin ellu, parimad hetked päevast. Ja hommikul kannatas hingata kella 9ni.

Head ajad on möödas. Ma ei tea kui kuum on siin õhk päeval. Ma ei julge teada tahtagi. Igatahes ma mõnikord naljaga pooleks unistan põrgust ja headest jahedatest väävlilvannidest. Täna käisin kastmas ja kell 7.30 võtsin juba särgi seljast, sest olemine läks nii kuumaks. Ja eile õhtul lõõtsutasin kel 24 ikka veel. s.t. Enam ei saa elada õhtute nimel, mil ma saan jahtuda maha päeva kuumusest. Ainus, mis tahet üleval hoiab, on mõte, et see kõik saab kahe nädala pärast läbi ja ma saan taas hingata sisse eesti jahedat õhku.

Ehitamine käib täie hooga. Tulevase tualeti seinad on püsti, täna teeme natuke katust ja homme jätkub selle ehitamine. Täna on ametlikult puhkepäev, aga minu jaoks tähendab see kõige asjalikumat tööpäeva, sest õhtul pean süüa tegema. Eesti sööki. Eesti sööki my ass! Siin ei ole võimalik saada hapukoort, kuidas sa teed eesti sööki ilma hapukooreta????
Üritan teha mulgiputru, kanakastet (see tähendab minu jaoks esimest korda siin mingit liha peale kala) porgandisalatit küüslauguga (kuna juustust pole mõtet unistadagi, jääb see lisamata) ja tomatisalatit. Mingit rukkileiva moodi asja teeme ka, aga päris leib see vist olema ei saa. Kuna need pätid siin ei raatsinud mulle piisavalt jogurtit tuua, lasin täna ise seda lisaks kohale tassida. Võibolla pean selle ka ise kinni maksma. Pätikari See on isegi eesti mõistes kallis lõbu. Sest 1,5 l jogurtit, tõsi küll väikestes pakkides ja pakike võid maksab kokku 50 eeku. Aga ma keeldun sööki üle t… tegemast. Ka Taimaal.