Asko Tai reisi blogi

Oleme külas Jo ja Peggy sõpradel, kes majandavad siin koolituskeskust. Ban Suan Sai Lom Joy – ilus nimi. Inglise keeles kutsutakse seda Center of Self-Reliance Learning. See on suhteliselt väike, umbes 2,5 hektarit, kuid siin on kõik eluks vajalik olemas. Põllulapid ja peenrad, mis toidavad ära umbes 5 inimest, meeletu hulk kookospalme ja nende vahel kanalid. Maa ongi jagatud ribadeks väikeste kanalitega, mida ületavad sillakesed. Kanalid niisutavad maad ja jahutavad õhku. Ja siin oli täna suhteliselt mõnus ja jahe olla. Ja maaribadel kanalite vahel on väikesed majakesed, mis on siin workshoppide ajal ehitatud ja kus nüüd külalised ja koolitusel osalejad saavad ööbida.

See keskus rajati umbes 10 a tagasi tai noormehe Eiki poolt. Enne seda elasid siin Eiki vanemad, kes pidasid siin farmi. Mingil hetkel läks nende tervis käest ära, see keemia hulk, mida nad kasutasid, osutus organismi jaoks liiga mürgiseks. Seega tuli hakata muid lahendusi otsima ning niimoodi rajatigi mahepõllumajanduse, ökoehituse ja taimeravimise koolituskeskus. Nüüd on piisavalt tuntust kogutud, et end ära majandada, igapäevased kulutused saavad kaetud ja pangalaenud tagasi makstud. Ja taas on vaja meelde jätta, et alustada tuleb tasapisi ja ajas kohaneda ja oma ideid ümber hinnata.

Nad ütlevad, et kõige parem selle elu juures siin on tõsiasi, et neil on palju vaba aega. Tegeleda asjadega mis meeldib ja tegeleda oma laste kasvatamisega. Ja taas, ei tea mitmendat korda mu Tais oleku jooksul, tundub see elu kuidagi ilus ja lihtne. Kui sa tegeled sellega mis sulle meeldib ja ei aja hambad ristis, taga sulle pähetambitud väärtushinnanguid, leiad, et elu ei pea olema raske. Keegi peab ka raske töö ära tegema, võib selle peale väita. s.t. Keegi peab näiteks põlevkivi kaevandama ja tehases Ipode kokku panema. Jah. Kuigi saab elada nii palju lihtsamalt, et vajadus paljude rumalate ja mõttetute tööde jaoks muutub väiksemaks. Muidugi ei saa kõik elada maal ja tegeleda teiste koolitamisega. Inimesi on liiga palju, olen sellest vist juba kunagi kirjutanud. Ja õnneks enamik inimesi ei tahagi olla teadlikud sellest, mida nad tegelikult vajavad ja miks nad eluga rahul ei suuda olla. Niimoodi on neid lihtsam manipuleerida ja süsteemi kasuks tööle rakendada. Me tavatseme öelda, et me ei ole usklikud, et ei usu jumalasse. Ja me tavatseme usklikke ullikesteks pidada. Tegelikult oleme ise samasugused usklikud, lihtsalt me usume moodsasse religiooni – rahasse. Minu jaoks on see samasugune rumal inimeste kontrollimise vahend nagu kirikki.

Täna tegeleb rahvas oma projektide kirjutamisega. Selle koolituse lõpuosa tähendab väikese projekti elluviimist oma maal. Kehtib ainult aasialaste kohta. s.t. pärast seda koolitust peavad meie grupi liikmed korraldama mingi koolituse või workshopi. Raha antakse samast fondist – 6000 eeku. Aasia kohta on see piisavalt suur summa, et midagi korraldada.

Näiteks see kaunis maja, kus me praegu elame, puhas ja jahe savitellistest majake, maksab 1000 krooni! Üks ja kolm nulli. Ja see on paras ööbimiseks, siin on isegi elekter.

Õhtuks on taas mingi rumal lobisemise keeld välja mõeldud. Et anda meile aega tagasivaatamiseks ja selle koolituse hindamiseks. Ma ei kavatsegi seda järgida. Kui olen omaette, siis vahin vist mingit filmi, sest rahvas on ametis. Aga kui Ita siia külla tuleb, siis kavatsen küll logeleda ja lobiseda.

Homme on viimane öö Pun Punis. Reede lõuna paiku sõidame Chiang Maisse ja 4.40 läheb rong, mis viib meid Bangkokki. Peggy ostis meile kontitsioneeriga kohad! Lahe! Ta soovitas igatahes kasutada sooje rõivaid, sest seal olla isegi liiga külm. Saame näha. Enne seda on vaja veel viimane päev ja lahkumiskallistused üle elada. Prr, mulle ei meeldi hüvastijätud kohe üldse.

Ja mu seljakott kaalub umbes tonni. Homme saan veel kaks raamatut kah, ökoehituse kohta. Kuidas see kõik eestisse jõuab – pole aimugi.

Ma loen sekundeid. Sõna otseses mõttes.