Filed under: Sõnumid Taist
Viimased hetked Taimaal.
Bangkoki kirjeldada pole erilist mõtet. See on lihtsalt üks väga väga suur linn, millest saab lugeda igalt poolt. Loomulikult on ka siin kõik kohad turiste täis. Kui küsida inimestelt, kuhu minna Bangkokis, saadavad nad sind Khao San tänava rajooni. Võtan takso ja sõidan siia. Jube. See koht pole minu jaoks. Olen vist halb turist, aga enamik turismiatraktsioone siin maal jätavad mind täiesti külmaks või tekitavad haletsust. Taide pärast, kes müüvad raha eest maha oma traditsioone ja kultuuri, tehes oma templitest ja munkadest loomaaiad. Ja turistide pärast, kes selle eest raha maksavad, konnates ringi, kaardid pihus, et erinevaid kuulsaid fossiilseid mälestisi oma digikaameratega tabada. Ärge söötke munkasid, neil võivad kõhud korrast ära minna! Viibides Doi Suthepis tundsin end halvasti. Sest seal istuvad mungad olid minu jaoks tõesti nagu loomad puuris.
Kuigi see rajoon on täis turiste ja kõik siin ümber on nende jaoks tööle pandud, et neilt raha kätte saada, ei lähe ma mujale, sest ei oska kusagile minna. Võtan siin olemise aega nagu mingit vangistust, enne kui saan lõpuks ometi koju tagasi. Sest olen väsinud. Kuumusest. Muljetest. Inglise keeles mõtlemisest. Otsin mingi hotellitoa, kondan ringi ja üritan oma maole uuesti teha selgeks, misasi on toit. Mu lemmikmaiustused on erinevad kokteilid, kõige lemmikum arbuusi shake, eriti jogurtiga (igatsen head jogurtit niiväga). Ja siis meeldib mulle väga sticky rice mangoga. mm. Kui seda teha, siis tuleb riisile lisada kookospiima või purustatud kookosmehu. Ja siis mangoga süüa. On vist lootusetu leida eestist nii häid mangosid, aga ma üritan seda järgi tea.
Ja liha ei igatse ikka veel. Kummaline. Kas ma hakkan muutuma taimetoitlaseks? Ei tea. Aga kui ostsin üleeile Tom Yum supi kanaga, siis kana tundus vastik. Võibolla see oligi roiskunud. Aga Tom Yum on hea. No kuradi hea. Igal pool, kus olen seda ostnud.
Ahjaa. See jutt siin on täiesti mõttetu. Sest ma lihtsalt istun oma hotellitoas, nurgas undab konditsioneer, ja ma löön oma aega surnuks. Ei taha õue minna, ootan kuni mind siit välja visatakse ja siis lähen hulkuma linna peale. Seega ärge lugege seda 
Vaade mingi templi aknast. Et mitte pildistada munkasid ja kuldseid torne.
—————————————————————————-
Olen alati tundnud haledust, vaadates kohvikutes ja pubides üksi istuvaid ja õlut libistavaid mehi. Minu jaoks on pubis istumine alati seotud suhtlemisega ja üksi on seda raske teha. Muidugi, ma saan aru, et teinekord minnakse välja, et mõelda ja omaette olles mõni õlu võtta. Aga mitte Bangkokis. Vähemalt minu jaoks on siin mõtlemine raske. Liiga kuum, liiga lõhnav, liiga mürarikas on kõik. Ja ma ei usu, et enamik neid turiste, kes siin hordidena tolgendavad, on siia saabunud mõtlema või mediteerima. Selle jaoks on Tiibet. Seega ma ei tahtnud eriti istuda kohvikus ja õlut juua. Ja ma ei tahtnud minna Bangkoki ööelu tänavale – Patpongi. Kondasin niisama ringi turistide keskuses Khao San tänava ümbruses. See on meeletu melu, mis siin toimub. Terve linnajagu on nagu Tartu Anne turg. Imelik, aga kaup, mida müüakse on suuresti sarnane Anne turul müüdavaga, ka erinevate müügilettide kaupade vahelduvus on sama. Nagu oleks kõik riided toodud ühest suurest vahelaost, kus töötab 100 000 lapsõmblejat, kes paari bahti eest neid hilpe kokku tribavad. Mõtlesin osta veel mõned kingid, hambad ristis. Aga see tundub mõttetu. Sest lihtsam on seda teha kodus kui siin seljakotis kanda, et siis koju tassida. Muidugi on hinnad odavamad. Aga ma ei ole kaamel ja olen jube niru kinkide ostja.
Ahjaa. Anne turu muljele tuleb veel juurde lisada umbes 35-37 kraadine õhk ja rasvased toidulõhnad. Ikka hämmastav, mis paska turistidele pähe määritakse! Ja mida turistid ostavad. Mulle meeldis palju rohkem Chiang Mai turgudel konnata, kuidagi huvitavam tundus sealne kaup. Ma ei taha sõita aasiasse, et osta võltsitud Adidase särki. Tahan osta midagi, mis on omane Taile. Aga tundub, et paljud tahavad. Ma arvan, et sellist kaupa, nagu Chiang Mais, saaks osta Chatuchak turult, mida reklaamitakse kui tõenäoliselt maailma suurimat vabaõhu turgu. Millestki taolisest kirjutas ka Mai. Aga ma ei taha sinna minna, sest see on kaugel.
Okei, asjad mida mina olen ostnud, on tehtud ka võibolla lapsõmblejate poolt neile naiivsetele turistidele, kes loodavad osta midagi kohalikku. Näiteks meeldivad mulle mingite mägihõimude riided. Vanadest kaltsudest kokku õmmeldud, lootusetult sobimatute ja tihti koledates toonides riidetükkidest püksid, jakid, kotid. Alguses mind šokeeris see, et nad müüvad vanu kaltse uute pähe, siis sain aru, et see ongi nii mõeldud ja siis hakkas see mulle meeldima. Rohkem kui eelkulutatud persekohtadega teksad. Aga need on kallid riided. Ja koledad. 
Vahelduseks üks pilt turust. Loteriiturust. Vähemalt nii see mulle tundus. Kummaline koht igatahes.
Leave a Comment so far
Leave a comment
