Asko Tai reisi blogi

See on väga huvitav koht. Kaks kõige tähtsamat asja selle koha juures –

1.siin on mõnusalt jahe

2. siin pakutakse Cheers õlut.

Ma ei tea veel, kas müüakse. Sest kui siinsed inimesed pika pusimise peale tõid mulle esmapilgul meeletult suure kannu õlut ja ma üritasin mingile vanale mehele selle eest raha pakkuda, kukkus ta pead raputama ja käskis mul seda lihtsalt juua. Mitte ei saa aru. Ja ma ei saa sellest kohast aru.

Olen esmapilgul kohvikuna näivas kohas. Olen siin istunud u pool tundi, aga mitte kedagi peale oma töötajate pole liikumas näha. Võibolla on see mingi inimsmugeldajate koht ja nüüd mind mürgitatakse mingi droogiga ning siis müüakse orjaks. Kurat teab kuhu. Kes peaks tahtma endale valget koledat meest kes armastab saata põrgusse inimesi kui need sunnivad teda tegema asju mis talle ei meeldi? (pun punis vist teinekord ehmatasin inimesi sellega kui ütlesin, et ma ei taha mingeid asju teha, sest see ei meeldi mulle.)

siin on poleeritud graniidist seinad. Luksuslikud. Siis on siin oranžiks värvitud lagi ja erksavärvilised lambid. Kuidagi kummaliselt vastuoluline tundub kõik. Laudadel on salvrätid, marmorist laudadel. Leti kõrval on mingid pidulikud kostüümid riidepuul. Ja siin on hetkel u 4 põlvkonna jagu inimesi, kes käivad ja lobisevad. Aga ma ei näe kedagi midagi ostmas. Kaks suurt konditsioneeri puhuvad ja õhk on hea. Seega ma natuke lõõgastun siin. Krt, shvipsi hakkan jääma. Nüüd läks see naine minema,kes mulle õlut tõi. Mitte ei saa aru mis koht see on. Vähemalt teab üks mees, kus on Eesti. „Etoonia, finlan kompjutee – number one!!! „ mida iganes see peaks tähendama. Ma ei osanud siin muud teha kui võtsin välja arvuti ja hakkasin kirjutama. Mu ees istuvad laua taga kaks plikat, kummalgi oma kosmeetikakott. Põhiliselt veedavad nad aega peegli ja erinevate puudrite seltsis. Võtavad teineteise toosikestest mingeid asju ja määrivad seda teineteiste nägudele. Loomulikult on nende näod valgeks võõbatud. (kõlaritest tuleb Barry White ja mul tekib Allu Mc Beali tunne) Ahjaa. Üleeile nägin telekast ka meestele mõeldud valgendava kreemi reklaami. Ja kui vaadata kohalikke telešõusid, siis peaaegu alati on mikrofonide taga või kaamerate ees suhteliselt valgete nägudega staarid. See valge naha maania tundub olevat hullem kui meie päevituse maania. Võibolla on asi aasia inimeste natuke intensiivsemas kirglikkuses? Mulle on hakanud tunduma, et, kuigi siin on tavaks oma tundeid kontrollida, on need seda intensiivsemad kui emotsioonid paisu tagant valla pääsevad. Olen saanud paari väga mõnusa ja soojendava kogemuse osaliseks.

Mu lennuki väljumiseni on jäänud 9,5 tundi. Tean, et pean lihtsalt ootama. Kuulan siin mõnusalt jahedas kohas rock`n`rolli klassikat ja chillin. Just nüüd pandi peale The Beatles „Love Me Do“. Olen siin olnud nüüd üle tunni ja ikkagi pole mitte ühtegi klienti tulnud. Aeg ajalt käib vanamees kannust mu klaasi õlut kallamas, nagu ma ise ei saaks seda teha. Naljakas on. Aga ma iga hetkega naudin seda kummalist olemist.

Sain aru, miks ma ei näinud siin mitte kedagi. Ja sain aru, miks see vanamees mulle alguses ei öelnud palju õlu maksab. Kui märjuke kenasti alla libistatud ja alkoholoiaurud mu aju shokki taluvamaks muudetud, sain teada hinna – üks õlu maksis 50 krooni. Krt, see on ikka suur raha sellise nurgataguse peldiku kohta. Igas kohas kus ma senini olin istunud, maksis õlleke maksimaalselt 35 eeku. (peale Chiang Mai Irish Pubis, kus õlu maksis 60 eeku. Aga too oli Guiness, for god´s sake!

Hommikul plaanisin kenasti templite külastamist ja viimaste ostude tegemist, nende seas ka järjehoidja, aga jah. Peale siteima kinkide ostja võin reserveerida ka maailma siteima turisti tiitli. Loomulikult olid templid hommikupoolikul kinni, sest mungad teevad mingit rongkäiku, kuna on esmaspäev. Ja siis ma kuidagi sattusin turupiirkonnast eemale. Ja lõpuks mõtlesin minna IT keskusesse.

IT Keskus.

Kõik sõimavad Viru Keskust. Aga mul ei tule praegu muud näidet pähe. Võtke Viru keskus ja pange sinna müüki ainult elektroonika kaubad, enamasti arvutikaubad. Riist- ja tarkvara, mille seaduslikkus ei ole alati 100% kindel. Mul oli soov osta arvutile kõlarid, väikesed kaasaskantavad, mida nägin pun punis kus olin üllatunud nende tõhususest. Loomulikult virvendas mul kõik silme ees, eriti mp3 pleierid, eriti Ipod nano ja selle koopiad. Kui tahate, saate nano sarnase pleieri, millel on 1gb mälu, umbes 1100 eeguga. Ma katsusin seda. Mitu korda. Aga õnneks suutsin selle ostmata jätta, sest sellel puudus miski. Mingi tunne, mis valdas mind nanot käes hoides. Ja asi ei ole ainult nimes ja selles, et nano maksab 3x rohkem. See kuidagi … ei töötanud. Veetsin selles kohas vist kaks tundi. Ja siis hulkusin veel ringi samas linnajaos. Ma ei saa aru, kust tulevad kõik need inimesed, kes peavad üleval neid tohutuid kaubanduskeskuseid. Keskus keskuse kõrval. Kõik kõige keskel. No meeletu. Tartu Kaubamaja mõjuks nende kõrval hamburgeriputkana. Tegelt ka.

Ja nüüd olen lennukis. Peaks magama, aga und eriti pole. Olen vist liiga kurnatud tänasest päevast. Liiga palju kuumust, kõndimist, suitsust õhku ja ostukeskuseid.

Liiga palju ootusärevust…